Miks ma lõpetasin kalorite lugemise ja miks sellest hoiduda?

merilin-taimre-paljas-porgand-kalorid-makrod-iifym-toidu-kaal-toitumishäired-tervis-intuitiivne-toitumine-blogi-postitus

Kalorite lugemise esimesed mälestused ulatuvad mul aega, mil olin alles põhikooliealine, u 14-aastane. Proovisin ema moodi olla ja Kaalujälgijate päeviku järgi lüüa oma söögikoguseid kokku. Mäletan vist õigesti, et tatart võis süüa päris palju. Ilmselgelt polnud mul aimugi, mida kalorite lugemine tegelikult endas peidab ning kui libe rada see toitumishäireteni on. Aga näete, tegin algust juba siis, kui peeneid äppe selleks veel polnudki. Põhikooli lõpus ma juba uhkustasin sõbrannadele: “Sõin täna ainult 470 kcal”. Teadmata üldse, millist kahju ma oma noorele organismile avaldan. Kuigi toitumishäired ma küll seljatasin, siis omaette häire ehk kalorite lugemine jäi minuga aastateks… kuni veel 2018 aasta novembrini. Olin selleks ajaks juba 25-aastane, 10 aastat kalorite lõksus veetnud. Nii et mul on teiega palju olulist, mida sel teemal jagada, ja ma tahan loota, et ma saan oma kogemustega ennetada teie langemist samasse lõksu.

 

Veebilehe sisu ei ole lubatud avalikustada, levitada või kasutada mistahes viisil ja kohas sh meedias ilma autori kirjaliku loata. Ka osaliste tekstide või tsitaatide avaldamise korral meedias tuleb küsida kirjalikku luba. Loa saamisel peab avalikustamisel säilima viide info algallikale va juhul kui ei ole kokkulepitud teisiti. Veebilehe sisu võib printida vaid isiklikuks kasutamiseks. Postitustes olev informatsioon on ainult informeerimise eesmärgil ning autor ei vastuta informatsiooni õigsuse eest. Tegemist ei ole meditsiiniliste soovitustega ning meditsiiniliste küsimustega tuleks alati pöörduda meditsiinitöötaja poole.

30 Comments

  1. Love says:

    Lõpuks vabadus!!

  2. Jana says:

    Sattusin seda postitust lugema ja mõtlesin et jagan oma lugu.
    Kehakaal on minu suurimaks vaenlaseks olnud nii kaua kui ennast mäletan. Koolis hakkasin teistest tüdrukutest varem arenema ja nii said poisid sellest hoogu. Kannatasin vaimse vägivalla all ,mis lõppes anoreksiga. Meeletu trenn ja mitte söömine viis lõpuks peavalu hoogudeni ning ka selleni et päevi polnud. Sattusin ka arstile ja nii tuligi välja. Ma arvan et see oleks hullemaks läinud aga mu põlv läks läbi, trenni teha ei saanud ja tuli masendus. Hakkasin uuesti sööma ja kõik tuli tagasi ning olin suurem kui varem. Kõige hullem asi mida oma kehale,kui oled arenemise eas!
    Ülikooli sattudes tabas uus hullus. Käisin iga jumala päev trennis ja mõnel päeval isegi kaks korda. Toitumisega läks samuti crazyks. Jätsin isegi juustu menüüst ja sõin vaid rohelist ning palju värsket. Lõppes jälle haiglaga. Mul oli vereanalüüsid paigast ära ja arst ütles et kui ei lõpeta ütlevad neerud ülesse lõpuks.
    Kuna ülikooli elu sai elatu aastake ja rohkem ei saanud jätkata majanduslikel põhjustel.
    Selleks et saaks õppelaenu tasuda ja tööd teha viis elu Soome. Selleks ajaks olin ma ennast kehakaalu osas nö pimedaks teinud. Ma ei jaksanud põdeda. Kaalu tol ajal oli 80-85 kanti. Ise 175cm pikk. Elu Soomes viis mind kokku lapse isaga ja tema alguses armastas mind sellisena nagu olin.
    2014 sai mai kuus teada et saan emaks. Ja siis toimus kanna pööre. Enda keha vihkajast sai enda armastaja! Jh vastupidiselt hakkasin ennast raseduse aeg jumaldama. Peeglid olid parimad sõbrad ja isegi kleidid hakkasid garderoobi tekkima. Juurde võtsin 10 kilo ja sünnitama minnes kaalusin 95 kilo. Kilod jäid kõik haiglasse.
    Paraku elu beebiga oli alguses raske, mehega suhted läksid halvaks ja tuli ka suhtesse vägivald.
    Õnneks ma suutsin sellest suhtest pääseda ja asusin taas Eesti elama. Alguses vanemate juurde ja siis hiljem omaette. Ega sellisel perioodil polnud aegagi kaaluga tegeleda kui aus olla.
    2016 aastal,kui omaette elasime avastasin fitlapi. Alustasin seda teekonda 87.9 kilosena. Eraelu oli sassis ja see oli ainuke lohuts ja kontroll minu elus. Sain kaalu 2017 aasta kevadeks 69.9 peale. Aga ma polnud rahul! Minu silmees koguaeg oli vaid kaal nr 60! Ma ei näinud endas muutusi,mida teised. Ma ei mõistnud mida olin saavutanud. Nüüdseks tean et ei taha enam nr 6 kaalu ette. Ja miks? Sellepärast et ma ei tundnud ennast hästi. Pidevalt oli külm,naiselikus kadunud ja silmad aukus. Sain aru et 75-76 on minule hea kaal.
    Arvate et nüüd sale ja õnnelik? Oh ei!
    2017 suvel tutvusin oma elukaaslasega ,kes õpetas mind jälle mida tähendab armastama. Ei! Ma ei hakkanud suurest õnnest ümmarguseks sööma. :D
    Pigem 2018 aasta oli tervise osas suur pauk. Migreen halvas mu terve parema poole ja veetsin üle nädala haiglas. Sain rohud ja paraku need kergitasid mu kehakaalu lakke. Olid antidepressandite moodi rohud,mis peale sain. 2018 aasta lõpu poole tabas mind töö poolt tingitud depressioon ja sain uued antidepressandid.
    Eelmine aasta algus oli ka erinevate haiguste periood ja paraku ei olnud aega ega jaksugi kehakaaluga tegeleda. Eelmise aasta sügisest üritasin uuesti aga ei saanud enam kuidagi reele. Tabas mind järsku see et ei suutnud enam toitu kaaluda. Vastumeelt tekitas totaalselt see. Ma ei tundnud toidust enam rõõmu vaid see oli nagu kohustus mulle. Reaalselt ma armastan söögi tegemist aga see igasugune kaalumine kaotas kokkamis tuhina.
    Ajas lõpuks hulluks nt 25grammi juustu tagaajamine ja kõik oli lõpuks nagu üks suur number! Totaalne stress tekkis sellest.
    Hetkel 96 kilo on palju ,tahaks 75-76 tagasi saada aga enam pole see lihtne. :( Ei tea ,kas ma olen organisim ära kurnanud ja ei taha loovutada enam midagi või lihtsalt stressist hoiab keha kõike kinni?
    Aga enam pingsalt gramme ma ei jaksa,ei suuda lihtsalt enam tagaajada. Vabastav oli kui tegin süüa ilma et oleks toiduaineid kaalunud. Nüüd olen jälle kaalumise lõksu läinud ja sisimas tean et see mulle vastumeelt. Aga kardan et ei saa muidu alla kaalu.
    Elu väärib elamist ja tegelikult kurb,kui enamus ajast raiskame oma kehakaalu pärast muretsemisele.
    Toit ei tohiks dikteerida su elu vaid on kütus,mille näol fuksioneerida. :)

    • Nii jube lugeda. See ongi nii hull, et keegi ei räägi oma raskustest. Siis tundub meile kõigile, et teistel käib see nii lihtsalt. Ja mille nimel üldse? Mille jaoks me tunneme vajadust olla miski teine kui me oleme?! See on nii hull teema. :(

      Parimat sulle, armas hing!

  3. Juts says:

    Aga kuidas sa sellest vabaks said/lahti lasid? Nagu sa ise ütlesid ss suurema koguse makrode söömine tekitas sinus paanikat. Kuidas nii et enam ei tekita? Kuidas sa selleni jõudsid? Pm see ju nagu sõltuvusest vabanemine :/

    • Nagu kirjutasin — tasahaaval. Hakkasin aina vähem seda äppi kasutama kuni oli päevi, kus ei kasutanud üldse. Hakkasin reaalselt kuulama oma keha ja näljatunnet. Ja teadlikult panin tähele kui palju õnnelikum ma olin andes endale vabaduse ümber toidu. Kui palju vähem stressi jne. 🙂

  4. T says:

    Mis paastumisest on saanud? See oli ka väga tähtsal kohal Sinu elus. Kuidas sellesse nüüd suhtud?

    • Hei :) Suhtun paastumisse ikka täpselt samamoodi. See on kehale väga kasulik, autofaagia on võimas protsess ja kui soovitakse kaalu alandada, siis oluliselt parem variant kui defitsiidis enda pika perioodiline põletamine :)

  5. Elli says:

    …ja kõik need aastad õpetasid sa ka kahjuks enda noort lugejaskonda igasugu dieete pidama ning rõhutasid koguaeg kuidas “nii ja nii fitiks saab” :(

    • Nii saabki fitiks. Ja toona oli see ka mu eesmärk. Täna olen targem ja näen, et fit ei võrdu õnnelik ja ei pea olema normaalsus. :) On igati normaalne, et naisel ka on keharasva.

  6. Mirjam .. says:

    Ma pole kunagi huvi tundnud sinu blogide vastu ja täna vilksamisi jäi silma see blogi ja mõtlesin et hea küll loen läbi.
    Olen ka kasutanud MyFitnessPali ja kasutan praegu ka aga tead nutt tuleb kurku, jätan selle kindlasti maha JÄLLE!! . See kalorite jälgimine ajab täiesti hulluks peast. Lõpuks loed juba et jumala eest saaks aina vähem kaloreid … Olen ka aru saanud et elu on nautimiseks ja ma ei jäta õhtuseid näksimisi ja šokolaadi söömist ära sellepärast et MA EI VÕI SÜÜA, sest kaloraaž on täis.
    Hindan seda, et süvendad noortele, et on normaalne olla sina ise. Ma leian ka et väike kõhuke ei tee inimest koledaks vaid see ongi naiselikkuse üks osa.
    Loodan et suudad mõjutada väga paljusid inimesi ja eriti noori leppima oma kehaga ja olema iseendaga rahul.
    Muidugi olen ka kahe käega aktiivse liikumise, trenni ja mille iganes poolt. See tuleb ainult kasuks ja tänapäeval on normaalne olla aktiivne! Hindan inimesi kes on võtnud aktiivse eluviisi oma elu osaks 🤗😊😊

  7. Sanni says:

    Aastal 2018 eesmärgiks otsustasin hakata kaalu langetama, alustasin treeneriga jaanuaris jöusaalis, kes mind viis kurssi ka toitumisega. Palus kirjutada ülesse, mis ma söön nädala jooksul, tegi toitumisloengu ja peale seda tutvustas MyFitnessPal’i. Lugesin aasta jagu kaloreid ja suutsin 20kg alla vötta, saavutasin portsjonikontrolli, kui palju koguseliselt süüa, millised on head rasvad jne. Avastasin, et mul tekib täisköhutunne tunnike peale söömist ning mind aitas see äpp ikka hunnikuga.
    Nüüdseks olen ka ise löpetanud kalorite lugemise, ma ei saa elulöpuni jääda kinni äppi ja kaaluda igavesti oma ampse. Eelmisel aastal vötsin 5kg juurde, aga lohutan end hea vormi ja tervisliku elustiiliga.
    Kalorite lugemine on hea neile, kes ei suuda toitumiskavast kinni pidada ja soovivad ise kokku panna meelepärastest toitudest. Mina ei loobunud ühestki toidust, pigem vähendasin koguseid ja kui ma midagi soovitaks n.ö dieeditamiseks, siis just kalorite lugemist.

    Mul on tösiselt heameel, et oled löpuks saavutanud enda jaoks tervisliku suhte toiduga, palju edu sulle edaspidiseks!

  8. Teresa says:

    Selle Itaalia saate vältel paistis su ärevus toiduga ikka to the max teleekraanilt välja. Kuidas Roomet sinuga koos sellise suhtumisega hakkama sai? Kui raske see tema jaoks oli,et kannatust nö hoida ja toeks olla selle protsessi vältel (arvestades,et oled ta esimene kaaslane ja tal pole varasemalt selliseid kogemusi olnud)?

  9. Lilly says:

    Ma alustasin sinu jälgimist millalgi, kui sa austraaliasse hakkasid minema ja mulle nii meeldis sinu olek kuidagi, kuigi paistis läbi, et psühholoogilisel skaalal olid sul probleemid (mul psühholoogi-arsti haridus). Vaatasin kõrvalt, kuidas sa pead lõputut võitlust. Võitlust millegagi, mida sa veel suures osas ise ei olnud endale teadvustanud ja adresseerinud. Võitlust, mille ma ise 100% sama moodi (!) olin läbi käinud. Ma teadsin, mis etapid sul veel on jäänud. Oli tõuse ja languseid ja ma lootsin, et ühel hetkel ka sina tuled sellest välja. Aga kui ma vilksamisi nägin, et oled hakanud tarvitama ainult valguprodukte, zero kastmeid ja jooke (olin ka selle etapi taas läbi teinud), oli mul sinust nii kahju, nägin, et oled jõudnud libedale teele. Ma nii lootsin üsna pea näha seda armast tüdrukut, kes ennast natukenegi kuulaks! Ja nüüd, lugedes sinu postitust, olen ma su üle uhke! Väga uhke!!! :) Kui ma vaid oskaks ise niimoodi sõnu ja sisu ritta seada, oleks ma ka ise mõnda aega tagasi midagi sellist üllitanud! Aitäh sulle, et sa oled peaaegu on track oma endise (still muutunud) minaga. Kui varem ma südames mõtlesin, et oh kõik vaesed noored, kes sust eeskuju võtavad (kõik see makrode lugemine, kõrgenenud valgu tasakaalu tagaajamine, ainult fitness on elu jms), siis praegu loodan, et just selliste tasakaalus postitustega (nagu 2 viimast) teed sa revolutsiooni ja normaliseerid naise keha (millest enamikul pole absoluutselt enam aimu, milline see füsioloogiliselt välja peaks nägema!!!) ka masside hulgas taas ära.
    Jõudu, tubli Merilin! Sul on ilus keha, vabandust, aga ma tahaks ka endale sellist (mitte välja näha nagu aastaid näljutatud niru). Jälgin sind selliste postituste hulgas hea meelega! :)

    • Suur aitäh!

      Paljud “targemad” ütlesid, et mul on mingi häire ja see ajas nii marru ja tegi haiget. Ju ikka seepärast, et sisimas ma teadsin seda, aga ei teadvustanud endale. Olin nii obsessed selle fitness industryga, et ei osanud enam selgelt mõelda. Ja see kõik oligi saanud minu tõeks ja reaalsuseks, et nii peabki olema. Tundsin, et ma kuulun kuhugi. Oeh kui kurb on tagasi mõelda sellele, missugune ma olin ja kui väga ma end ikka vihkasin sel ajal 😔

  10. Kelli says:

    Lõpuks ometi tundud Sa inimene nagu iga teine :) Varasemalt Su blogi aeg ajalt lugedes tekkis tunne, nagu ise, kes ma kaloreid ei loe, elan valesti ja saaks paremini. Seepärast ei tihanud väga siia vaatama tulla, tekitas komplekse. Ütleks veel nii palju, et kõrvaltvaatajana jälgides on näha, et Su elukaaslane mõjub Sulle väga hästi ja pani Sind armastama sellisena, nagu Sa oled.

    • Mhm! Meie teisel deidil ütles ta, et tal on minu elus oluline ülesanne. Kui küsisin, mis see on, ei saanud ta vastata, sest polnud õige aeg. Tagantjärele olen küsinud ja ta ütles, et see oli minu tervendamine. Ta tundis, et tema ülesanne on see armas tüdruk taas terveks teha. Kuigi ta ei teadnud minust enne midagi, tundus ta esimesel kohtumisel ära, et tal on minuga seotud eluõppetund. ❤

      Aga mul on nii kahju, kui ma panin kunagi kellegi nii tundma. See polnud KUIDAGI mu eesmärk. Ma ei teadnud paremini :(

  11. Ingrid says:

    Ma olen vist maru loll, aga ma pole mitte kunagi osanud neid kaloreid, makrosid ja ma ei tea mida veel välja arvutada. Kunagi üritasin ka seda myfitnesspal äppi kasutada, aga no jäin mina sellega jänni :D Ühesõnaga enda õnneks olen loll :D

  12. Anna says:

    Aitäh, et kirjutad minu jaoks nii elulistel teemadel. Olen üle 7 aasta kaloreid jälginud. Kuna olen suur magusasõber, siis tundsin, et see on hea viis, kuidas kontrollida, et ma sellega ei liialdaks. Mis muidugi üldse ei välista binge eating hoogusid, mil isegi 300 g šokolaadi rahuldust ei paku. Praegu seda kirjutades saan ise ka aru, et see on haiglane. Eriti kuna punkt 8 oleks nagu minu kirjutatud. Täiesti fucked up, et teatud kalorid “ei loe”…eriti just mehe rohkes õlis praetud leivast hammustatud ampsud :D
    Isegi ei tunne, et otseselt piiraksin end toiduga, vaid pigem häirib see, kuidas pärast päeva, mil sõin rohkem kui “ette nähtud”, tekitab see ekraanilt vastu vahtiv kalorite number mus räigeid süümekaid. Vahel päevi…nädalaid. Saan ise ka aru, et selline eluviis pole õige, aga olen selles nii pikalt kinni olnud, et ei oska lõpetada. Nii harjunud juba sellega, et tean, palju toitu tuleb, mitu päeva seda süüa saan jne. Ei usalda hetkel absoluutselt oma keha võimet aru saada, millal ja palju peaks sööma :( Aga sina (ja ka mitmed teised) inspireerivad siiski püüdlema oma ahelatest vabaks laskma. Kui see vaid lihtsam oleks…

  13. Elz says:

    Ma siiani söön vahepeal ainult toitaineid, mitte toitu. A’la õhtul 2 keedumuna sest sealt saab valku ja peale selle söön mingi süsivesikulise ja võtan 1 viilu juustu sest sealt saab rasva. :D

    Ma grammi pealt kaloreid ei loe enam ammu,aga kuna ma pikalt seda suht tegin, siis peale vaadates ja kogustest juba enam vähem saad aru kas see toit pigem 100-200kcal või 500+ suurusjärgus. Sest no kui juba nii kaua igapäevaselt oled seda teinud siis mingid harjumused ja meeldejäämised ikka on olemas.

    Mul selline tunne et kui korra selles perioodis tugevalt juba olnud siis ega lahti on sellest raske lasta. Peas ikka löön üldiselt oma päeva kalorid kokku, et umbes hommikusöök võis sinna 300-500 kanti jääda, lõunal vast 500 päris ei tulnud ära, aga nüüd õhtul oli kindlasti need asjad kokku 100+400+200 näiteks. Ja selline üldine et suurusjärk jääks näiteks alla 2000, või et kas täna äkki sõin suurusjärgus 2000-2500 :D.
    Isegi kui ma ei taha siis ikka käivad need mõtted peast läbi.

    Ja selles et kõik räägivad kalorid sisse=kalorid välja on sul küll õigus. Oiii kuidas ma vaielnud olen ja ma lähen niiiii vihaseks kui jälle keegi selle jutuga tuleb. A’la no söö siis vähem ja tee rohkem trenni see on kõigile teada ja üldtuntud ja ammu ära tõestatud ja see on ainuke asi mis toimib!!!!!
    Ma ei tea palun olge natuke kauem ja sügavamalt selles maailmas sees, see kaaluteema on mega palju keerulisem kui nad arvavad. Jah ma saan aru 80% inimesi saabki Orgu ja Kalmuse kavaga -40kg, aga see ülejöönud 20% on niiiii individuaalne ja erinev. Ja reaalselt ma tean ka inimesi kes söövadki ca 3000 kcal ja no on 20kg kergemad kui mina, viimati käisid trennis vüibolla teismeeas.. ja mina kes 3x nädalas käin trennis ja ikka üritan vaadata et liigselt ei sööks….kaal jumala seisab või võtan 1-2 kilo kaupa juurde :) Ja siis tullaksegi jälle jutuga: 3 korda nädalas ei piisa trennist sa pead rohkem trenni tegema vaata oma toidulaud üle ju sa siis sööd liiga palju bla bla ma juba uuesti ärrritun nende peale haha.

    • Täiesti nõus kõigega! :D Kui oled 10a iga ampsu kaloritesse arvutanud, siis on raske täiesti neile mõtlemata läbi ajada. Aga usun, et ajaga paraneb kõik. Ma usun, et ma teadlikult kaloreid ei arvuta, aga olen KINDEL, et alateadvuses olen ma koguaeg teadlik , kui palju miski mulle “annab”. Püüan seda häält oma peas vaigistada ja näidata talle, et ma ei vaja teda :)

    • M says:

      Kõik need toitumiskavad ei arvesta kahjuks inimese geneetikaga, millel on väga suur roll. See tingib ilmselt ka selle, et kõigi puhul ei toimi see “söö vähem ja liigu rohkem” mentaliteet (mis paljudel juhtudel siiski annab tulemusi).

  14. Grete says:

    Ma loodan, et see ongi Su teekonna lõpp ja selline tervislik suhe jääbki. Olles ka kaloreid lugenud, proovinud Paleo, toortoidu jms suundi ja stressirohkel perioodil AINA juurde võtnud, ütles üks treener mulle et mu keha on mu peale solvunud. Siis käis klõps. Hakkasin taas juustu jms tavatoitu sööma, kohtusin oma abikaasaga, tegin elustiilipöörde, puhkasin kuni läbipõlemine oli seljatatud, leppisin lõpuks 25 aastasena, et ma ei saa endale karkjalgu, et 58-60 kg on mu 163 cm pikkuse juures mu keha mugavkaal, kus võin süüa suht kõike, aga eelistades enamasti tervislikku kraami ja liikudes parajalt. See oli aastal 2014. Lugedes su postitusi, kus kord promosid neid zero-proteiin vms maiuseid (mis talupojamõistuse järgi küll tervislikud pole), paaste jms oli kahtlus, et tegelikult Sul on ikka veel toitumishäire. Oma kogemusest. Nüüd sünnitasin 8k tagasi ja avastasin, et kuigi ma pole vâga peenike, tõmbas mu kõht hämmastavalt ruttu tagasi ja kilod kadusid kolinal (Vb sest liikusin ja toitusin mõõdukalt rasedana) ja ups, olen nautinud mulle imetamisega kaasnenud “priipääset” veel vabamale toitumisele. Ja suhtumine kehasse muutub veel küpsemaks, kui see on terve lapse sünnitanud ja toitnud ka veel. Edu ja hea meel Su üle! 😊

    • Nii armsalt öeldud: “Mu keha on mu peale solvunud!” :D Ma hakkan seda kasutama, hehe!
      Aitäh Sulle :) Ma usun ikka, et paastumisel on oma koht ja kindlasti läbin seda jälle, kui keha seda KÜSIB (tuleb küll väga harva ette, ala pärast ränka söömingut või reise, et puhastuda), nagu seni olen teinud. See on tõesti tervendava mõjuga me vaimule ja kehale. Aga tõepoolest ma ei liigita end mitte ühegi suuna järgijana, vaid ma lihtsalt sööngi kui kõht tühi ja mida keha tahab :)

  15. Sandra says:

    Mina jälgin kaloreid, alguse sai see juba 6 aastat tagasi ja kestab siiani. Ma ei pane enda toite äppi kirja, aga kaalun enda toitu ja poes käies alati valin tooted millel võimalikult vähe kcal.
    Mul on PCOS, krooniline soolestikupõletik ja kõigele lisaks tohutult aeglane seedimine, ükskõik kas söön vähe või palju, ei tööta see värk mul normaalselt. Kõik see teeb minu kaalulangetuse palju raskemaks.
    Tellisin endale toitumiskava (kava tegija teadis minu haigustest). Kolm kuud jälgisin toitumiskava 100%, lisaks käisin 5xnädalas jõusaalis ja ma võtsin kolme kuuga kaalust juurde 1kg (eesmärk oli siiski kaalu langetada)! See oli periood kui ma ei jälginud kcal, vaid toitusin nii nagu paberil kirjas, kuigi seda toitu tundus mulle liiga palju olevat. Isegi mu elukaaslane, kel pikkust 195cm sõi minust vähem.
    Nüüd olen tagasi selle juures, et toit = numbrid .. mida vähem seda parem ja väljapääsu veel ei paista.

    Igatahes, mul on väga hea meel Sinu üle!

  16. Liis says:

    Jutt väga oige. Aga 1 asi jäi arusaamatuks-
    See jutt minu arust pigem neile, kellel ei ole kaaluga probleeme(vöhemasti mitte suuri). What about need inimesed, kes suures kaalus ja selle alandamiseks lihtsalt tahest tahtmata peavad kaloreid lugema, et tervislikku voi tervislikumasse kaalu saada?

    • Hei! See postitus on neile, kes kas jälgivad või kavatsevad hakata jälgima. Kaal ei puutu üldse siia :)

      Need, kes soovivad kaalu alandada, ei pea kaloreid lugema. Sest nagu ka terve postitus rääkis, siis kalorid ei ole kaalualanduses esikohal, need on ebatäpsed “vahendid”, mis tegelikult ei ütle väga midagi.

      Inimesed peaksid ennekõike end harima toitumise osas:
      1) Mida tasub süüa ja mida mitte.
      2) Missuguseid rolle täidavad erinevad makrotoitained meie kehas
      3) Kuidas luua tasakaalustatud söögikorda
      4) Kuidas õppida ära tundma näljatunnet jne

      Sest kui inimene hakkab kaalu alandama jälgides mingit numbrit ja teadmata toidust midagi, siis juhtubki nii, et hakkab oma keha laadima “tühja” toiduga. Jah, ehk võtab kaalust alla, aga esiteks tervise arvelt ja teiseks kui ta on saavutanud “soovitud kaalu”, siis ta peabki jääma sinna kalori jälgimisse, sest ta ei oska omal käel toituda ega jälgida oma intuitsiooni, sest ta pole võtnud aega, et seda tundma õppida, vastupidi lugedes kaloreid on ta sellest aina kaugemale triivinud.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Sellelt lehelt sisu kopeerimine keelatud.