Meid ei lastud üle Valgevene piiri ja lõpetasime Vilniuse tänavatel kerjates

merilin-taimre-paljas-porgand-reis-reisimine-minsk-valgevene-vilnius-leedu-pass-õnn-armastus

Veel üle-eelmine nädalavahetus puhkasime Roometiga Eestis, kui võtsime ette väikese sõidu Tartusse ja puhkuse vSpas, kus ma polnudki imekombel veel käinud. Nautisime sealse Saunamaailma uskumatult laia saunavalikut, päikese käes välimullivanni, Tui Na massaaži (mis oli Eestis esimene Thai Lotus Spa Tai massaažiga võrdväärne massaažikogemus), oma romantilises Deluxe toas privaatset mullivanni, Joyce restoranis kolmekäigulist imemaitsvat õhtusööki ja rikkalikku hommikusöögilauda. Vahel on tore ka Eestis ringi turistitada ja end hästi kohelda lasta.

merilin-taimre-paljas-porgand-reis-reisimine-minsk-valgevene-vilnius-leedu-pass-õnn-armastus-vspa-tartu

Sellest järgmisel nädalavahetusel aset leidma pidanud Minski sõit jäi aga sama lühikeseks kui vanapaari eelmäng – ühesõnaga seda ei toimunudki. Olen viimasel ajal palju reisinud, kuna lubasin endale aastal 2018 reisida iga kuu uude sihtkohta. Septembrikuu see pidi Minski päralt olema, kuhu olen juba pikemat aega uudistama tahtnud minna. Kuid mis siis nihu läks, et see Minsk meid pikalt saatis?

Meid tõsteti kell 4 öösel Valgevene piiril bussilt maha

Olime reisi ette võtnud Lux Express bussiga. Sõit Minski pidi kestma 13,5 lõputut tundi. Väljasõit oli neljapäeval kell 18 ja kohale pidime jõudma kell pool 8 hommikul. Esimesed sõidutunnid olime me justkui kaks ulakat koolilast klassi tagapingis. Lollitasime ja kihistasime ning planeeritud “töötunnid” rakendust ei leidnud. Vähemalt väsitasime end korralikult ära ning 22 ajal saime täitsa unele. Uni oli küll kohutav, sest püüa sa bussis istuvas asendis magada! Siit ka kõigile hoiatus, et te ei kordaks sama viga mis meie tegime – hoiduge bussi tagumisest reast! Me kaks arvasime just, et küll on mõnus end sinna taha koopasse peita, kus keegi segamas ei käi, vetsuuksega silma valgust ei vilguta, bussijuhi rögisemist pole kuulda ja kus saab mõnusalt istmega võimalikult madalale lebosse end lasta. Pakkuge, mis neist kriteeriumitest täitmata jäi… Tagaistmed ei käinudki alla! Kõik teised istulised bussis on korrapäraselt 45-kraadise nurga all, mõne dB valjune nohin läbi nina kõlamas ja meie kaks võtame sisse kõiksugu joogapoose, et leida viisi, kuidas aju suudaks melatoniini juba tootma hakata.

No ei õnnestunud see meil kuidagi ja nii võttis mu korralik maapoiss Room koha sisse hoopis maha istmete ette. Vähemalt siis sai end välja sirutada ja radikuliidile keskmist sõrme näidata. Mina siis viskasin end üle istmete laiali ja nii me paar tunnikest seal põõnasime, kui ärkasime mõnusa sahina ja rabistamise peale. “Passportõ” kuuleme iga paari sekundi tagant aina lähemalt… olime jõudnud Valgevene piirile. Kaks unist kolame kottides ja Roomet siis hakkab naerma: “Eee, Merru, mul jäi pass maha!” Eks ta ootas mult juba väikest vihalahvatust, pigistades ühte silma valulikult kokku, kuid ma olin liiga hõivatud enda oma leidmisega, et ei suutnud temast väljagi teha. “Fak-fak-fakkkk, Roooomet, ma ei leia passi!” olin ma šokeeritud nagu õpilane, kes õpetaja küsimise peale ei leia kodutööd kotist üles. Siin kohal vist “Mu kassid sõid ära!” ei aita?

Lootuses piirikontrolli uimasuse peale lõime letti oma ID-kaardid. Need visati meile sama kiirelt tagasi ja küsiti nagu pealekauba, et kas me oleme opakad. No natuke oleme tegelikult küll, kui meid ikka vaadata. Aga see polnud praegu küsimus… Mis nüüd edasi saab? Mis seal ikka – bussilt maha ja tagasi. Õnneks oli kohapealne piirikontrolli ülem väga tore tüüp. Ta ütles, et püüab meid saada esimese bussi peale, mis tagasi Vilniuse poole sõidab. Soovitas meil hoopis seda külastada – Rooma paavst on ju siiski linna külastamas ning laupäeval toimub ka erakordne ilutulestiku festival. Joppas ja saime paari minutiga bussile, maksta oli vaja lisaks 10 eurot. Jäimegi siis arutama, mis edasi? Mu 65-eurone Airbnb läks tuulde, kas otsida uus koht Vilniusesse või põrutada reaalselt tagasi Tallinnasse?

Jõudsime Vilniuse bussijaama kell 5:30 hommikul, jumala magamata, peatumiskohta pole, kõhud on tühjad ja veel sada häda. Vähemalt üks asi oli korras – meie tujud! Suudate uskuda? Vana Rahu mu kõrval on suutnud mind nii palju muuta ja panna usaldama Universumi plaane, et ükskõik mis mu teele ka ei satu, ma ei oska enam ärrituda ja endast välja minna nagu kunagisele gypsyle kombeks, kel karvad kohe pea peal turri läksid. Ka mina oskasin antud olukorra üle naerda ja olla lausa elevil, et mis see parem asi on, mis me teele peab sattuma või mille eest see Universum meid hoopis päästis…

Kas jääda Vilniusesse?

Roometi väsinud ilme oli sekundiga pühitud, kui ta nägi, et bussijaama kõrval on McDrive. See küll avati 6:30, seega tema magas bussijaamas ning mida sättisin end taas inimeseks. Väike värskendus tualetis, hambapesu, näopesu ja nunnu make-up peale. “Ärka kallis, mäkk ootab!” Roometile kaks mäki einet ja mulle üks kohv. Kohvid sees, teadsime, et ei ole mingit tagasisõitu. Oleme valmis Vilniust avastama, mida me kumbki otseselt kunagi teinud polegi. Aga kohvrid? Hmm. Tegin korraliku Airbnb otsingu (mille kogemust on mul juba liiga palju) ning leidsime imetlusväärse koha, millega ei oleks osanud rohkem rahul olla.

merilin-taimre-paljas-porgand-reis-reisimine-minsk-valgevene-vilnius-leedu-pass-õnn-armastus

Tegemist oli hosteliga vanalinna südames. See oli kõige odavam pakkumine, mis samaks õhtuks saada, makstes vaid 35 eurot kahe näo eest. Kuigi check-in oli alles kell 14, siis meil lubati juba varahommikul esimese asjana kohvrid sinna hoiule viia. Hosteli toad olid väga ilusad, modernsed, puhtad ja ruumikad. Igal korrusel oli ühis WC ja duširuumid, mis olid samuti viimase peal korras ja ilusad. Meil joppas ja need juhtusid olema otse toa kõrval, nii et öösel kannatas üle ukseläve vetsu lipata täitsa püksata. Hostelis pakuti ka hommikubufeed lisa 5 euro eest. Silmanurgast piiludes tundus, et see oleks seda kommiraha igati väärt olnud, kuid me põhimõtteliselt ei võtnud seda, sest soovisime need kaks päeva Vilniuses maksimaalselt foodie-sid mängida ja kõikjal sööki nautida.

Magasime pargis ja kerjasime tänavatel

Viisimegi oma kohvrid hoiule ja läksime vanalinna avastama. See oli imeilus päev – päike lõõmas, õhutemperatuur võttis suve mõõdu välja ja tuju oli ka kuidagi eriti muhe. Jalutasime pargis ja nähes ererohelist suurt muruplatsi päikese käes, millel virvendamas puude varjud, viskasime kossid jalast ja viskasime end sinna pikali. Pärast paarikümne minutilisi veidrusi, millest me kaks ei oska üksteist hoida, vajusime me sügavasse unne ja saime korraliku power napi kirja. Vot kus me saime alles energiat sellest. Silmad enam ei kipitanud ja tuju oli veelgi parem kui enne. Olime valmis vanalinna vallutama!

merilin-taimre-paljas-porgand-reis-reisimine-minsk-valgevene-vilnius-leedu-pass-õnn-armastus

Otsustasime, et seekord ei tule kaamera meie vahele nagu juhtus Itaalia reisi ajal. Seega me ei tundnud ka survet midagi teistele jäädvustada. Meil oli siiamaani kõrini muuseumitest, vaatamisväärsustest ja kaardi järgi orienteerumisest. Seega võtsime vabalt, nautisime välikohvikuid ja restoranide terrasse ning lihtsalt jalutasime ja olime. Ja nii kaks päeva. Esimene päev oli vanalinna ja teine päev kesklinna päralt. Jalutasime hommikust õhtuni ning proovisime ära igasugu põnevaid rahvusroogasid. Soovitan kindlasti kord kasvõi ära proovida kartulipannkoogid ja -kotletid! Korralik kaloripomm, jättes taldrikusse maha õlitiigi, kuid maitse oli seda väärt! Pealegi jalutad sa selle niikuinii maha, kui oled vähegi liikuv turist. Veel proovisime me kohalikke pelmeene, nii soolaseid kui magusaid, krõbedaid küpsetatud saiapulki juustuga (viisid keele alla) ning muud nipet näpet.

merilin-taimre-paljas-porgand-reis-reisimine-minsk-valgevene-vilnius-leedu-pass-õnn-armastus

Kui oma viimaseid samme vanalinna vahel hotelli poole ette võtsime, sattusime peale ühele grupile, kes mängisid rahvusmuusikat ja tantsisid rahvatantsu, sendikogum nina ees. Jäime virtuooside kunsti imetlema läbi kaamerasilma. Järsku hakkas aga Roometi jalg kaasa tatsama ja puus nõksuma. “Oi deem, teadsin ma juba ette, kuhu see viib…” “Merru, kas sa tuled minuga tantsule?” ulatas ta käe ja kiskus mu enda tantsulisse käevangu enne, kui ma silmi pööritada jõudsin. Mis seal ikka, tantsime siis keset peatänavat kõikide nende jõllitavate silmapaaride ees rahvatantsu, mida me esimest korda elus näeme ja kogeme… No nalja sai kõvasti ja mõne hetke pärast polnud me teps mitte ainsad tantsulised. Meiega ühines veel lustakaid hingesid, kellest üks oli Ungari rahvustantsija. Ootamatult tantsisime me juba Ungari rahvatantsu ringis, mis lennutas mul sõrmuse sõrmest, kulutas mu kontsad poole lühemaks ja pani keset selgrooga Emajõe voolama. Vähemalt teenisime kamba peale korraliku mündimäe.

Paavst ja metsikud plahvatused

Linn oli paavsti külastusest pöördes. Laupäeva hommikust saati olid linnatänavad liiklusele suletud ning nende peaväljak oli rahvamassist pungil. Üles oli seatud võimas lava, kus esinesid (kahjuks igasugususe lauluoskuseta) vaimulikud muusikud. Sellest oli tehtud lausa rahaline üritus, kuhu sisse pääses pileti alusel. Kell 11 päeval olid juba järjekorrad meeletud ning tee äärde oli kogunenud korralik rahvamass justkui paavst sõidaks oma kupliga iga minut mööda. Võtsime meiegi siis tee äärde, kui juba sealt mööda jalutasime, et ka püha paavstile silm peale panna. Ta kodus me oleme ju käinud, vaataks siis sealse elaniku ka üle.

merilin-taimre-paljas-porgand-reis-reisimine-minsk-valgevene-vilnius-leedu-pass-õnn-armastus

Aga möödusid kümned minutid, massi aina kogunes, aga polnud märkigi lähenevast paavstist. Lahkusime oma sweet-spotilt ja uurisime maad, mis kell võib paavsti näha olla. Kell viis õhtul saime vastuseks! Mida need inimesed siin nii varakult järjekordades ootavad? Asi oli hullem kui kunagi uue iPhone’i lansseerides Apple’i poe ees! Me küll oma hinnalist aega sinna raiskama ei hakanud ning jätkasime oma avastusretke.

merilin-taimre-paljas-porgand-reis-reisimine-minsk-valgevene-vilnius-leedu-pass-õnn-armastus

Õhtuks olid meil juba paugutavamad plaanid. Ostsime piletid rahvusvahelisele ilutulestiku festivalile, mis toimub Vilniuses iga-aastaselt. Üks pilet maksis u 20 eurot ning selle eest sai nautida 3 tundi kohalike artistide kontserti vaheldumisi nelja ilutulestiku showga. Me olime nii pahviks löödud, et Vilniuses sellised paugud taevasse lasti! See oli kõige maagilisem vaatepilt, mida mu silm näinud… Ma olen täielik ilutulestikufänn, jälginud iga aasta suurlinnade aastavahetusshowd. Aga see oli midagi hoopis muud oma silmaga sellist muusikasse plahvatusmängu näha. Vihma küll sadas kohati ja tuul oli tormiline, kuid ma ei oleks vahetanud seda kolme tundi mitte millegi vastu. Ja just seal samas koha peal ma saingi aru, miks me Minski ei pääsenud ja Vilniusega “leppima pidime”. See oli kõige vingem vaatepilt ning ma ei oleks kunagi sellest kuulnud ka mitte, kui poleks sinna juhtunud sel nädalavahetusel. Aitäh sulle, armas piirivalvur, kes sa meie tähelepanu sellele juhtisid!

merilin-taimre-paljas-porgand-reis-reisimine-minsk-valgevene-vilnius-leedu-pass-õnn-armastus

Kokkuvõttes tahan öelda, et planeerida ju võid, kuid kõik ei pruugi minna nii nagu sa seda soovinud olen. Sel puhul on kõige olulisem, et sa ei lase eeldustel ja plaanidel oma tuju ja olemust rikkuda. Sest tegelikult ei saa me ju kaotada midagi, mida ei ole veel olnud. Seega sinu kätes on kiiresti kohaneda uue olukorraga ja luua täpselt selline reaalsus nagu sa soovid. Ja nii me tegimegi – me suutsime tekkinud viperuse üle naerda ning sellest vaid positiivse välja kiskuda. Ja see nädalavahetus Vilniuses oli mõneti isegi lõõgastavam ja toredam kui meie täielikult planeeritud Itaalia reis. Sest spontaansuses on võlu! Kui tahad sinagi osa saada meie bussist maha heitmisest, Vilniuse söömingutest, paavsti massipsühhoosist, tänavatantsust ja võimsast tuleshowst, siis viska pilk peale minu Instagram Story highlightsile ja meie YouTube vlogile:

10 Kommentaari

  1. ikkajuhtub ütleb:

    Ehh eks sellega ole nii, et tegijal juhtub ja saite vähemalt mõnusalt Vilniuses olla =) Ma tahtsin suvel sõbrannat üllatada ja talle selle https://www.kingitus.ee/kingitus/ohtusook-pimedas-kahele/ kinkida. Rääkisin pikalt ette, et kui vinge ja äge see ikka on ning et lahe kogemus ja kui sõbranna oli juba elevil ja lõpuks ostma hakkasin, siis alles nägin, et nad suvel ei tegutsegi, vaid on puhkusel… Kirusin natuke ja ütlesin sõbrannale, et peab septembrini ootama 😀

  2. Flamingo ütleb:

    Luxide viimases reas tuleb kõigepealt end ettepoole sõita (tooli all on kang) ja siis saab seljatuge alla lasta.
    Kahju, et Minski ei jõudnud, aga Vilnius on tõesti lahe!

  3. Liis ütleb:

    Hei! Kas kampsuni/seeliku kombo on pärit praegu müügil olevast kollektsioonist? Näeb megaäge välja ja tundub supercomfffy!🙂

  4. Kätlin ütleb:

    Teaaad, mul tuli nii hea mõte. Kuna sa võtsid eesmärgiks igalpool reisida ja sa seetõttu proovid kindlasti ka kohalikke toite, siis kas poleks mitte ideaalne idee su järgmiseks raamatuks – Tervislikud rahvustoidud vms 😛 Kus sa siis saad kirjeldada neid riike ja oma kohendustega järgi teha tuntud rahvustoite, mida proovisid ja mis sulle väga meeldisid 🙂

  5. D ütleb:

    Kirjutad väga elavalt, hea lugeda :). Kust see nunnu roosa kõrge kaelusega kampsuni ja seeliku komplekt pärineb?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga