Lõputu armastuse janu vs hirm intiimsuse ees (haavunud sisemine laps)

merilin-taimre-paljas-porgand-blogi-suhted-enese-armastus-pere-suhe-sisemine-laps-siiri-kumari

Foto - Siiri Kumari

Tänapäeval on levinud suhteprobleemide põhjustajateks armastusest puudu jäämise tunne või vastupidi hirm läheduse ees. Naise puhul: mida rohkem ma armastust mehelt otsin, seda rohkem ta minust eemale tõmbub. Ja mehe puhul jällegi: ükskõik kui palju ma ka ei annaks, naisel pole minu lähedusest kunagi küllalt. Antud olukord võib esineda sooliselt ka vastupidi või ka samasooliste suhtes. Et aga antud postitust mitte liiga keerukaks ajada, siis lähenen ma teemale just seda pidi. Mis võis juhtuda meiega lapsepõlves, mis kahjustas meie sisemist last nii väga, et armastusdünaamika tulevikusuhetes on selle tulemusel nihkes? Kuidas seda korda saada?

merilin-taimre-paljas-porgand-blogi-suhted-enese-armastus-pere-suhe-sisemine-laps-siiri-kumari

Foto – Siiri Kumari

Veebilehe sisu ei ole lubatud avalikustada, levitada või kasutada mistahes viisil ja kohas sh meedias ilma autori kirjaliku loata. Ka osaliste tekstide või tsitaatide avaldamise korral meedias tuleb küsida kirjalikku luba. Loa saamisel peab avalikustamisel säilima viide info algallikale va juhul kui ei ole kokkulepitud teisiti. Veebilehe sisu võib printida vaid isiklikuks kasutamiseks. Postitustes olev informatsioon on ainult informeerimise eesmärgil ning autor ei vastuta informatsiooni õigsuse eest. Tegemist ei ole meditsiiniliste soovitustega ning meditsiiniliste küsimustega tuleks alati pöörduda meditsiinitöötaja poole.

16 Comments

  1. Riina says:

    Tunnen, et see postitus käib täpselt minu kohta. Esimesel korral lugesin seda 4-5 kuud tagasi ja nüüd sattusin siia uuesti. Sain juba esimesel korral aru, et täpselt nii ongi, aga nüüd jõudsin justkui mingi valgustatuseni ja on tekkinud ideid, kuidas olukorda parandada. Aitäh, sulle! Kõigest sarnase teema kohta loetust on just see postitus kõige kasulikum.

  2. […] meist on saanud (enamasti lapsepõlves) haiget ja me oleme tundnud end selle tõttu hüljatuna. Kes eelmisest postitusest mäletab, siis hüljatustunne lapsele on võrdväärne surmahirmuga täiskasvanule. Nii õpime, et […]

  3. E. says:

    Suured tänud väga hea postitus! Ammu olen oodanud, et keegi kirjutaks sellest..
    Tundsin end samuti mitmes kohas ära ning võtan sinu soovitusi kuulda.
    Minu lapsepõlv oli väga väga traumeeriv, seetõttu olen ka väga emotsionaalne ja tundlik ning ongi raske suhet luua…. sest kardan, et äkki ei ole ma piisavalt hea oma mehele või olen liigselt pealetükkiv… Kartes kaotada oma paarilist/meest…

    Veelkord aitäh postituse eest!❤️

  4. Attachment styles says:

    Väga huvitav postitus ning tundsin end mitmes kohas ära. Arvan, et paljudel naistel on ühisosa see, et nad ei saanud lapsena isalt tähelepanu. Põhjused on erinevad, aga tulemus kõigil sama – pidev enda tõestamise vajadus, sisemine ebakindlus ning tähelepanu otsimine. Ma olen palju uurinud nn ”daddy issues” kohta ja endaga aktiivselt tegelenud. Ega sa pole juhuslikult kuulnud attachment style-idest? Selle järgi on inimestel sõltuvalt kogetud traumadest (või traumade puudumisest) erinevad kiindumusstiilid. Meestel siis tihtipeale vältiv, naistel ärev ning tervislikest perekondadest lastel tervislik stiil. Kui teemasse veel rohkem süviti minna, siis huvitav on analüüsida, et kuidas erineva kiindumusstiiliga inimesed kokku sobivad. Esimeses suhtes olin 100% ärev tüüp, sest tolleaegne mees pettis teistega ning see süvendas minu ebakindlust. Praeguses suhtes olen koos turvalise kiindumustiili inimesega, mis tähendab et minu ärevus on oluliselt vähenenud. Usaldan teda ning annan hingamisruumi. Selles osas mõjutab meie enda sisemist last ka see, et mis tüüpi inimesega koos oleme. Ühest küljest on asi meis, teisest küljes toob teine inimene meis positiivse või negatiivse välja. Paarisuhted on igaljuhul põnev teema ja hoia neid postitusi ikka tulemas! :)

  5. M. M. says:

    Megamegamega tänulik olen!! See sattus just minu teele praegusel hetkel, kus olin täiesti meeltesegaduses ( just need samad emotsioonid – ta ei armasta mind, ma ei ole piisav jne ja sellega kaasnev meeletu emotsionaalsus) ja kõik see tuleneb minu lapsepõvest.
    See postitus andis mulle jõudu, et enda sisemist last ravima hakata, koheselt!
    Ausalt, suured tänud!
    10/10

  6. Pille says:

    Nii hea lugemine, aitäh Melilin!
    Ootaksin väga Sinu artikklit ka armukadedusest, ma arvan, et see haakuks ka veidi selle postitusega.

  7. Piret says:

    Tänan sind selle postituse eest!
    Minu ema ja isa suhe oli äärmiselt düsfunktsionaalne ja haiglaselt vale. Isaga seni väga keerulised suhted ja olen nii palju lapsepõlve traumade tõttu pidanud endaga tegelema. Vahel on selline mulje, et kunagi pole piisav, kunagi ei saa nagu nendest asjadest päriselt üle.
    Sean endale tihti meeletult kõrgeid eesmärke ja kui tagant järele mõtlen, siis saan aru, et need olid taas ootuses, et noh…äkki siis saan isalt positiivset tähelepanu. Äkki siis ta on kunagi minu üle uhke. Magistriõpinguid lõpetades mõtlesin, et noh….nüüd ta ikka on ju uhke. Jah, elus esimest korda tuli ta mu lõpetamisele, aga kallistus oli külm ja ta pani nii kiirelt vehkat sealt kui vähegi sai, sest noh mu ema oli ka seal ja nad ei suuda ikka veel…. ala 18 aastat peale lahutust normaalselt olla.

    Vahel lihtsalt ajab vihale, et miks me peame nii palju kannatama oma vanemate ebapädeva kasvatuse tõttu. Need jamad saadavaid meid terve elu ja tervenemine on nii kuradima raske. Aga vajalik, ilma tõesti ei saa ja eks ma tunnen ka, et iga aastaga jõuan enesearengu rännakul taas kõrgemale tasemele, aga suur töö vaja veel teha.

    Tänan sind veelkord!
    Piret K.

  8. Q says:

    Ma ei ole lapsepõlves kummagi vanema armastust ja tähelepanu saanud, mu mees seevastu on (isa poolt küll tähelepanu vähem). Küll aga on ta hästi “memmekas”, kes tahab palju palju lähedust ja armastust, aga mina ei suuda nii palju pakkuda. Ma ei viitsi pärast ärkamist kaisus vedeleda, vaid tahan kohe tegutsema hakata. Teiste juuresolekul pidevalt musitab ja miilustab, ütleb hästi palju, et armastab mind. Minus tekitab see veidi piinlikkust, sest mul on imelik teiste ees niimoodi kudrutada. Mulle piisab väga vähesest ja mu isu on täis, temal aga ei täitu see kunagi ja ma ei jaksa nii palju anda. Millega see seotud võiks olla või kuidas seda muuta? Armastan oma meest, kuid meie vajadused on nii erinevad. Tahaks kuidagi tema hellusejanu kustutada.

    • Kahjuks sa ei saa teist inimest muuta. Paistab, et asi pole traumas (või ei taha sa endale seda tunnistada) ning oletegi erinevad inimesed. Teil on erinev love language. Te kas õpite üksteise oma kõnelema või mitte. Räägi kuidas sina tunned end armastatuna ja kus on sinu piirid. Las ta teeb sama. Kui te ei suuda aga tunda end hästi ja ületate pidevalt üksteise piire, siis on see ebafunktsionaalne suhe. :/

  9. Mari says:

    Aitäh!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Sellelt lehelt sisu kopeerimine keelatud.