Number üks asi, mis rikub su suhte iseenda ja teistega

merilin-taimre-paljas-porgand-blogi-suhted-enese-armastus-pere-suhe-sisemine-laps-lõhestumine-isiksus-häire-polaarne

Foto - Artut Ivlijev

Me kõik olema sündinud siia maailma “üksainsusena” ehk “terviklikuna”. Me oleme täielikult “mina ise”. Meil puuduvad kompleksid, sisemised võitlused, hirmud, kired ja kõik muu, mis viiks meid oma “tõelisest olemusest” ja ka teistest eemale. Kogedes oma elu jooksul aga traumasid, lõhestub meie olemus, et siin maailmas hakkama saada ja “ellu jääda”. Me kõik kogeme elus traumasid ja me KÕIK lõhestume. Nimelt kogu vaimne tee ongi üks teekond tagasi “tervikliku minani” ehk “üksainsuseni”, kus võime lahti lasta oma sisemistest hirmudest, egost, tõekspidamistest jms, mis ei lase meil maailma kui üht tervikut kogeda. Miks oleme lõhestunud sadadeks “isiksusteks”? Millal, kuidas ja miks see aset leiab? Kuidas see muudab meid täielikult? Kui ühined minuga selle postituse rännakul, võid saada vastuse enda sees peituvatele küsimustele, mida sa seni pole osanud endale esitadagi!

merilin-taimre-paljas-porgand-blogi-suhted-enese-armastus-pere-suhe-sisemine-laps-lõhestumine-isiksus-häire-polaarne

Foto – Artur Ivlijev

Disclaimer: Ilmselgelt ei ole elu must-valge, vaid viiskümmend halli varjundit. Et aga lugeja leiaks ennast antud värvigammas, siis kirjutan ka väheke äärmuslikult. Poleks realistlik oodata kõiki võimalikke variatsioone ja näiteid neist. Postitus on suunatud eelkõige vaimselt avardunud mõtlejatele. Antud postituses soovin anda edasi minuni jõudnud vaatenurka meie erinevatele isiksustele, milleni jõudsin tänu Teal Swani õpetustele, kes on Ameerika vaimne õpetaja ja eneseabi raamatute autor. Mõistan täiesti, kui kõik sellega ei resoneeru. Loodan, et leiad vähemalt huvitavat mõtteainet ning postitus on mingilgi määral kasuks enese paremaks mõistmiseks.

 

Kuidas toimub lõhestumine?

Peamine lõhestumine jaotab meie teadvuse teadlikuks ja alateadlikuks. Need omakorda fragmenteeruvad veel mitmeks osaks. Kõik omadused, mis sinus on liialdatud (e esileulatuvad, ülevoolavad või domineerivad) varjavad sellele oponeerivat omadust. Allasurutud osake meist on saanud (enamasti lapsepõlves) haiget ja me oleme tundnud end selle tõttu hüljatuna. Kes eelmisest postitusest mäletab, siis hüljatustunne lapsele on võrdväärne surmahirmuga täiskasvanule. Nii õpime, et see osa on meile eluohtlik ja me peame sellest lahti saama. Küll aga ei saa me enda isiksusest kunagi lahti öelda, mistõttu me peame hoopis toimetuleku mehhanismi rakendama. Me peame lõhestuma. Selleks oleks soovimatu isiksuse varjamine vastandliku omadusega, mis on teiste poolt aktsepteeritud ja armastatud.

Ma pole kindel, kas mu jutu point jõuab läbi, mistõttu toon selgitava näite. Lapse, kelle vanemad ei luba oma kodus “negatiivseid” (jutumärkides, sest ükski emotsioon pole tegelikult negatiivne) emotsioone väljendada, allasurutud isiksus on “vihane/kurb/pettunud laps”. Kuna nuttes, karjudes või vihastades saatsid vanemad ta oma tuppa isolatsiooni ning lõikasid ta nii-öelda pere armastusest välja, siis õppis laps, et selliste emotsioonide väljendamine ei vääri armastust. Tema toimetuleku mehhanism oleks seega “negatiivsete” emotsioonide allaneelamine ja oma arvamuse allasurumine. Ta õppis tegema head nägu ka siis, kui see polnud temale autentne. Ja nii toimuski lõhestumine. Tulevikus on selline laps heaks näiteks suuremale osale inimkonnast – inimene, kes surub alla oma viha, pettumust ja kurbust. Kurbuse ja viha väljendamine ei ole osa ühiskondlikust normist ning seda ei tehta avalikkuse ees. Ühtlasi ka põhjus, miks sotsiaalmeedia on nii lilleline. Miks inimesed ei jaga oma kurbust, depressiooni ja valu, vaid “peavad” sellega ise üksi toime tulema. Ütlen ausalt, et teiste ees nutmine ja autentne olemine on parim tunne! Olen minagi seda osa endast alati alla surunud, kuid enam juba pikemat aega mitte. Vastasel juhul jääb see valu inimeses kogunema, kuni see vallandub suure purskena nõrgema emotsionaalse seisundi ajal (tülide, joobesoleku, kurbuse, valu vms käigus).

Miks mitte tuua ka vastupidist näidet? Lapse, kelle vanemad andsid talle tähelepanu, tuge ja armastust ainult siis, kui ta oli õnnetu ja nuttis, allasurutud isiksus on “õnnelik laps”. Kuna laps sai tähelepanu, kaastunnet ja armastust vanematelt ennekõike siis, kui ta sai haiget (emotsionaalselt või füüsiliselt), kui miski teda kurvastas või kui tal ei läinud soovipäraselt, siis on laps õppinud, et rahulolev ja õnnelik pool temast ei vääri armastust sel määral. Tema toimetuleku mehhanism oleks seega ohvri rolli astumine ja eluga toimetuleva, rahuloleva ja tänuliku osa allasurumine. Ta õppis nägema end ohvrina olukordades, kus ta seda tegelikult polnud, panema teisi endale kaasa tundma ning olema püsivalt mitte-rahulolev. Isegi siis kui see polnud talle autentne. Ja nii toimuski lõhestumine. Tulevikus on selline laps jällegi heaks näiteks suuremale osale inimkonnast – inimene, kes leiab alati põhjuse virisemiseks, miski pole kunagi piisavalt hea ja kõik tahavad alati talle halba. Tema on igas situatsioonis ohver ning ta ei hoia tagasi ka selle väljendamisega. Ta otsib armastustunnet teiste kahjutundest. Enamik poliitika, sõiduteede, ilma, palga jms üle virisevaid inimesi. “Elu on nendega ebaõiglane”.

Ka see osa on minus kahtlemata olemas. Küll aga pole see minus nii polaarne. Seda tuleb esile näiteks olukordades, kus tunnen enda vastu ebameeldivat suhtumist ja palju negatiivsust (loe: armastusest puudujäämist) ning ma pööran end ohvri rolli ja ka väljendan seda, et teiste kaastundega seda leevendada ja end taas armastatuna tunda. Inimene, keda pole kussutatud ja valust püütud eemale hoida liigse armastuse väljendusega, ei tunne vajadust viriseda ja ohvrit mängida. Seda on lausa naljakas analüüsida, sest ma reaalselt näen teisi inimesi nüüd niiiii palju selgemalt.

 

Millest oleneb lõhestumise polaarsus?

Ilmselgelt pole kõik lõhestumised ühe puuga löödud. Jah, kõik lõhestunud osakesed meist on polaarsed, kuid erineval määral. See, kui polaarne sa seesmiselt oled, olenebki traumade intensiivsusest. Kui tugevalt oled mingit osa endast alla surunud ja sealjuures polaarset osa endas esile kutsunud. Kui tegemist on väga tugevate polaarsustega, siis võib asi olla ka nii tõsine, et inimesel esinebki isiksushäire või suisa mitu. Sel teemal ma pikemalt ei kirjuta, sest tegemist on juba väga jäiga polaarsusega. Lähemalt võid uurida erinevatest isiksushäiretest siit: http://peaasi.ee/mis-on-isiksushaired/#1515098059163-0a960a8c-524e.

Kui lapsevanem oskas end hästi ja mittetraumeerivalt väljendada nagu näiteks: “Saan aru, miks nii käitusid ning mida tunned, kuid nii ei ole sobilik avalikus kohas käituda. Jõuame koju ja räägime selle olukorra rahulikult läbi. Kindlasti saab kõik korda. Emme/issi armastab sind.” Siis võib oodata, et lapsel ei teki antud olukorras armastuseta jäänud tunnet ja ühtlasi ka traumat. Kui aga teised lapse ümber tema käitumise üle naersid, siis võis lapses olla juba trauma esile kutsutud. Kuna aga lapsevanem oskas sellega kohe tegeleda, siis võis olukord olla vähetraumeeriv. Selle asemel, et suruda endas haavunud osa alla ja seda polaarse poolega katta, õpib laps tänu lapsevanema kasvatusele valima, kus oma emotsioone väljendada ja mil viisil. See tähendab, et lapsel tekkinud polaarsus ei ole marginaalne, mõlemad pooled saavad hästi läbi ja on teineteisele lähedal ja hoitud. Kumbki pole välja tõrjutud ega alla surutud. Mõlemal isiksusel on lapse juures oma aeg ja koht.

Kui aga lapsevanemad oma taltsutamata käitumise, väljaütlemiste ja karistamistega (tihti alateadlikult, sest ka neid on nii kasvatatud) mõjuvad lapsele traumeerivalt, siis tekib oluliselt polaarsem lõhestumine, kus laps ise otsustab, et üks osa temast on “halb” ja teine “hea”.  Saamata aru, et “halba” osa surub ta alateadlikult alla, pakkudes sellele haavunud osale endast veelgi vähem armastust. Kui me ei näe, kuidas “soovimatu” osa meist võiks armastust saada ja hoida meist siiski “ohutuna”, siis me peame end sellest eraldama. Me peame justkui “ohust” lahti saama. Me hülgame selle osa täielikult, mis jääb alati otsima armastust ja on kui põhjatu kaev, mis kunagi ei täitu. KUI JUST, me ei otsusta seda ise täita ja olnud reaalsust enda jaoks ümber mõtestada (tervendada sisemist last). Valideerida seda haavunud poolt, et tal on õigus nii tunda ja käituda ning see ei tee meist halba inimest. Näidata sellele osale meist, et ta on samuti armastatud ja tal on meie elus oma koht.

 

Kuidas polaarsusi endas märgata?

Pane tähele, et need polaarsed isiksused ei presenteeri end meie elus eraldiseisvate isiksustena, vaid pigem meeleoluseisunditena, mis võtavad meid üle olenevalt olukorrast füüsilises maailmas. Toome näite: Liisa armastab oma kallimat väga. Ta veedaks temaga koos iga minuti, tal ei saa kunagi küllalt kallima füüsilisest lähedusest ning nad on emotsionaalselt tugevalt seotud. Veel hommikul vandus Liisa oma kallimale armastust ning otsis temalt füüsilist lähedust. Õhtul pärast tööd, kui Liisa kallim töölt stressis olekus naases, Liisa peale häält tõstis ja Liisa armastust endast eemale tõukas, tundis Liisa end ühtäkki hüljatult, mõistmata, millega ta selle ära teenis. Liisale oli see kui nuga südamesse, mille peale ta tõmbus alateadlikult täiesti jääkülmaks ning eemaldus kallimast, sõnagi lausumata terve õhtu jooksul. See on osa temast, mida ta ei kontrolli, vaid mis juhtub täiesti automaatselt siis, kui ta haavub tugevalt. Alles hommikul ärgates on Liisa jälle tema ise ja valmis tekkinud olukorda lahendama.

Mis juhtus? Liisa sees esinevad tugevalt polaarsed isiksused, millest üks on ülimalt armastav ja teine täielikult ükskõikne. Alati dominantse üliarmastava isiksuse võttis tekkinud olukorras üle tema haavunud ja allasurutud isiksus, mis hülgab valu korral teise inimese. See juhtus, kuna Liisa oli emotsionaalselt nõrk ning ei suutnud olukorda kontrollida. Hommikuks oli Liisa nõrk emotsionaalne seisund kadunud ning samamoodi ka allasurutud isiksus taandunud.

Kuidas on nii tugev polaarsus Liisas tekkinud? Liisa on kogenud (lapsepõlves), et solvumise (lapsed pigem solvuvad kui väljendavad enda valu suusõnaliselt) ja rahulolematuse väljendamine ei ole armastusväärsed. Kui keegi tegi talle oma sõnade või käitumisviisiga haiget või ülekohut, siis Liisa solvumise peale saadeti ta teise tuppa: “Kui tahad, siis mossita üksi!” Või invalideeriti tema tundeid: “Tänamatu laps! Muidu ju koguaeg saad, mis tahad! Kasva juba suureks!”. Lapse jaoks tähendab see, et tema tunded ei ole õiged, vaid pahad. See osa temast ei vääri armastust ja on talle “eluohtlik”. Armastust saab ta hoopis siis, kui on ise alati armastav ja tänulik oma vanematele.

Liisas toimus lõhestumine, kus ta hoidub võimalikest olukordadest, mis võiksid temas tekitada solvumistunnet. Selle jaoks on temas esile kerkinud vastandlik poolus, mis on alati armastav ning püüab suhet võimalikult soojana hoida. Kuna Liisa kallim ei vastanud talle sel momendil samaga, siis tundis Liisa just nagu ka tema üliarmastav pool oleks saanud karistada ja ei oleks piisav. Sisemise lapse valu kerkis esile ja Liisa tundis end väga hüljatult, mis lubas kerkida esile väga polariseerunud haavunud Liisal, kes on üksi, väga solvunud ja hüljatud. Kuna Liisa on seda osa endas tugevalt alla surunud, siis kerkib see osa temast väga tugevalt välja. Liisa kallim ei tunne Liisat sel hetkel äragi ja ei saa aru, miks ta nii lapsikult käitub. Kõige hullem variant on, kui kaaslane otsustab seda osa temast veelgi rohkem invalideerida: “Ma olin lihtsalt stressis! Suur asi, et ma ei tahtnud sel hetkel sind musitada ja kallistada. Nii lapsikult käitud siis kohe?! Mossita üksi, mina sellega praegu tegeleda ei viitsi. Kasva ükskord juba suureks!”

Need allasurutud isiksused meis jäävad meile endile täiesti nähtamatuks. Küll aga panevad teised neid tähele. Et neid omadusi aga iseendas märgata, peame me panema tähele, mis meid teistes enim ärritab. Antud näite puhul ärritas Liisat see, et armastusavalduse peale, otsustas kallim teda eemale tõrjuda ehk “hüljata”. Tegelikult on see otsene peegeldus Liisa püüdele põgeneda olukorrast, kui keegi talle väga haiget teeb. See on Liisa allasurutud isiksus. Selle peitmiseks on Liisast saanud üliarmastav ja suisa klammerduv isiksus. Tegemist on väga tugeva polaarsusega.

Polaarsed isiksused meis on need, mis tekitavad meis kannatusi. See kaugendab meid iseendast ja ühtlasi ka teistest. Isiksuste allasurumine ja vihkamine meis endis peegeldub välismaailma. Nii sünnib teiste inimeste vihkamine, nende alla surumine, manipulatsioon, haiget tegemine, solvumine jpm. Iseennast täielikult tunnistav ja armastav inimene tajub kõike teda ümbritsevat kui “üksainsust”. Et me kõik oleme üks. Selline inimene ei ihka teisele inimesele kannatusi. Võib öelda, et tugev polaarsus meis endis on aluseks teiste petmisele, vihkamisele, hävitamisele jpm. Kõik inimkonna kannatused (sõjad, kuriteod jms) on põhjustatud sellest, et me eristame end teistest. Et me ei näe end ühena. Et me ei armasta teisi nagu me oleksimegi üks. Sest me ei armasta kõiki osi ka endast. Kui Liisa armastaks endas seda allasurutud isiksust, siis ei oleks ta ka reageerinud mehe käitumisele, vaid mõistnud, et mees on stressis ja tahab omaette olla, et rahuneda. Igasugune olukord oleks jäänud toimumata.

 

Kuidas taas integreeruda?

Kui oled endas täie tõsidusega polaarsusi märganud ja aru saanud, millega tegu, on aeg seda polaarsust endas vähendada, leida tasakaal ja neid kaht isiksust lähendada. Selle tulemusel võib näiteks Liisa liigne armastuse väljenduse janu väheneda ja järsu külmumise ning põgenemise asemel õpib ta konflikte rahulikult lahendama. Ta õpib austama mõlemat isiksust endas ja lubab ka sellel “pimedamal” poolusel end näidata. Ehk ta ei suru seda poolt endas enam alla ja ei peida seda polaarse (ülimalt sooja ja armastava) isiksuse taha.

Nii tasub teha ka kõigi teiste polaarsustega endas. Kõige lihtsam minu arvates on teha seda nii:

  1. Kirjuta täie aususega üles, mis sind teiste inimeste puhul tugevalt häirib või sind ärritab
  2. Leia see varjatud pool endas. Kas sa oled selle osa endas alla surunud? Vihkad sa seda osa endas?
  3. Mis on selle varjatud isiksuse polaarne pool?
  4. Hinda mitu % kogu ajast kumbki pool sinus esindatud on.
  5. Mida suurem on kummagi %-i vahe, seda polaarsemad need isiksused sinus on.
  6. Kuidas seda polaarsust vähendada? Kuidas alla surutud osa endas rohkem armastada ja ka talle tähelepanu anda? Mis hetkedel võiks olla “tema aeg”?

Liisa viiks seda läbi nii:

  1. Hülgamine, konfliktile käega löömine
  2. Kui olen väga haavunud, siis teen sama, kuid ei tunnista seda endale
  3. Liigne hoolimine, pidev armastuse väljendamine
  4. Armastav 97%, hülgav 3%
  5. 94% polaarne ehk VÄGA polaarne
  6. Ma õpin suunama liigse armastamise asemel energiat rohkem iseendasse. Ma lõpetan sealjuures iseenda hülgamise. Ma õpin olukordades nägema oma polaarseid isiksusi ning veendun, et mõlemad on hoitud ja armastatud. Kummalgi on oma koht ja ma ei suru endas enam haavunud osa alla. Ma õpin haavumise korral mitte selga pöörama, vaid oma valu rahulikult väljendama, oodates mulle valu põhjustanud isikult selgitust. Nii ei tunne ma iseennast hüljatult ning ma ei hülga ka teist inimest. Hülgamise, külmaks tõmbumise ja vihast lahkumise asemel võtan aja maha, et olukorda oma peas läbi mõelda ja hiljem rahulikult tekkinud olukord lahendada.

See on puhtalt minu viis aru saamaks, kus esineb polaarsust kõige enam ja kuidas neid vastandlikke isiksusi omavahel intregreerida. Tegelikult on olemas väga palju erinevaid viise, kuidas polaarsust endas vähendada. Selleks soovitan lugeda antud teemal kirjandust või pöörduda hüpnotisööri või psühhoterapeudi poole. Igal juhul otsida professionaalset abi. Sest nagu ikka, siis ma pole meditsiiniline töötaja ning soovin teiega jagada vaid uusi teadmisi, mida olen rohke lugemuse ja uurimise järel teada saanud, mis on mind minu teekonnal aidanud ja võiks olla abiks ka teistele. Loodan, et antud postitus aitas teil näha uusi aspekte iseendas ning leida võimaluse, kuidas oma elukvaliteeti parandada!

12 Kommentaari

  1. Tanel ütleb:

    Häirib varjamine- polaarsus avatus- leian seda endas

  2. Kristel ütleb:

    Minule ka väga-väga meeldis see postitus, palun edaspidigi sellistel teemadel postitada! Olen Sind aastaid jälginud, esimest korda kommenteerin, kuna lihtsalt nii head on sellised postitused. Tundsin end ära ja saan neid teadmisi kindlasti rakendada ka tulevikuks..

  3. Birks ütleb:

    Ei saa aru sellest “probleemist” sotsiaalmeedia elu on nii lilleline. Mu arust on normaalne et inimesed tahavadki endast panna ülesse ilusaid pilte ja õnnelikke pilte jne. Isiklikult pole kunagi arvanud et kellegi elu oleks hullult ideaalne, ja isegi kui on siis ega ma kade sellise asja peale ei ole. Ise panen ka endast pilte mis mulle meeldivad ja ma isegi ei arva et ma oleks võlgu kellegil enda kurbasid emotsioone või oma probleeme jagama ja enamust vast ei kotikski, või siis kes teab, äkki huvitaks hoopis rohkem see kui mu positiivne teema :D

    • Laura ütleb:

      Pigem siin tuleb mängu see, et jälgides sotsiaalmeedias figureerivaid inimesi, võrdleme end nendega (vähem või rohkem sellest teadlik olles). Ja on oluline teadvustada, et sotsiaalmeedia ei paljasta neid mustemaid külgi, mida enda elus kogeme, aga need on siiski olemas. :)

  4. THEPROUDKING ütleb:

    See postitus oli väga hea! Sain selle teema kohta ikka väga palju uut informatsiooni! :)

  5. Jaana ütleb:

    Hoian end ise ka Teal Swani õpetustega kursis aga tahtsin lihtsalt mainida, et kui hea on lugeda selle teemalisi asju eesti keeles. Ja postitus oli väga arusaadav ja hea kerge lugeda. Aitäh sulle selle eest. Ma loodan, et see uus ja silmi avav info jõuab nendeni, kes seda väga vajavad ja aitab neil ennast paremini mõista.

  6. Jane ütleb:

    Nii hea oli seda lugeda, suur aitäh sulle.

  7. Mirje ütleb:

    Ohh see jutt on kõik väga õpetlik ja muud selised vaimsed jutud ka. Neid on hea lugeda ja mõtiskleda ja siis see praktika, päriselus mingi olukord tuleb eksju siis on karm. Rääkisin ükspäev ühele lähedasele inimesele asjast mis mind vaimustas ja siis ta tegi selle asja maha. Haiget tegi selline asi. Me nii ootame väljast poolt seda armastust ja kiitust aga ise ennast võtta sellisena nagu oleme ja mitte toriseda enda kallal, see on raske. Loen praegu Mai-Agate Väljataga raamatut “Loomise õpetus” väga hea raamat. Meil on nii palju õppida siin elus, ei tahaks ju järgmisesse elusse sama kompsuga minna, võiks ju natuke kergemaks minna. Lise Bourbeau “Ravi terveks oma hingehaavad…” on ka väga asjalik ja õpetlik raamat.
    Aitäh sulle selle hea jutu eest ja väärtustame end sellisena nagu oleme!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga