Lasin kõigest lahti!

Kell on 5 hommikul, linnud laulavad ja punane tulekera hakkab end vaikselt ilmutama. Silmad veel rasked, kuid mõistus nii kerge ja selge, võtan ma läpaka sülle ja suur tung ajendab mind blogima. “Millal sa taas blogid?” kuulen ma viimasel ajal söögi alla ja peale. Ma ei saa seda kontrollida. See pole minu jaoks sõnade ritta seadmine, vaid puhas ühendus millegi kõrgemaga (nimetage seda Jumalaks, Kõrgemaks Minaks, teadlikkuseks, sisetundeks vms), mil kanal läheb lahti ja sõnad iseenesest voolavad läbi minu. Vot see on minu jaoks blogimine. Kõrgema info edastamine, et aidata teisi või naerutada neid, et tuua teadlikkust või inspiratsiooni, et hoiatada või olla haavatav.

 

Mitte miski polnud piisav

Mäletan piltselgelt päeva, mil olin lõpetanud oma esimese enda poolt kirjastatud raamatu (“Mu süda kuulub pudrule”) esitlused ning oli aeg lõigata kogu mu aastase raske töö vilja. Võiks öelda, et ma ärkasin ja uinusin selle nimel iga päev. Väsitavatele raamatuesitlustele järgnenud hommikul võinuks arvata, et mind tabab eufooria, mis ikka järgneb pärast suuri saavutusi ning mis motiveerib üht inimest edasi tegutsema. Mul oli tolleks päevaks kena kodu, õnnelik suhe, palju sõpru, karjäär, mitu täidetud unistust, raudne tervis – enam kui ma unistanud olin. Kuid mis oli puudu? Õnnetunne. Rahulolutunne. Ma ärkasin sel päeval pilkases pimeduses, sest ma olin südamest ÕNNETU. Ma mäletan nii selgelt, kuidas istusin nutt kurgus ja kurtsin, et kuidas ometi saan ma tunda sees põhjatut tühjust ja mitte hinnata, kuhu olen end töötanud? MIKS ma ei ole praegu õnnelik?

Ja vastust sellele küsimusele ei saanud ma ei iseendalt, lähedastelt ega ka professionaalilt. Ja sama olukord tuli mulle end meelde tuletama veel mitmeid kordi. Ikka ja alati lahendasin ma seda ühtemoodi – ju ma ei teinud piisavalt hästi, ju on viga suhtes, ju blogimine pole minu kutsung, ju ma pean oma elus muutma seda või toda, raamatute kirjutamine on liiga kurnav… Ja ma lappisin oma elu aastaid kokku ja lahku, kuid see tundmus ei kadunud. Miks ma sellest räägin? Sest see tunne tuli taas, kuid enam mitte nii leebelt. Õppetunnid naasevad ikka meieni aina suuremas kollikostüümis, et meid õigele teele hirmutada. Kui varem said ära joostud, siis lõpuks ta ehmatab su pikali ja pole pääsu enam kuhugi. Jääb üle kolliga kas võidelda ning jääda kaotajaks või tõmmata talt mask eest ning aru saada, kes see koll on, ja lahustada oma hirm.

 

Mu elu varises koost

Olen alati olnud ilmatu tänulik oma elule. Olen saavutanud unistuste karjääri, olen tugev ja terve naine, olen finantsiliselt sõltumatu, olen elus palju reisinud, paljusid naisi aidanud, mul on suur pere, tugevad sõprussuhted, ilus kodu, armsad kassid, olen intelligentne, hea huumorimeelega ja seksikas ning mul on armastav kaaslane. Mida võiks üks 26ndas eluaastas naine veel soovida?

Midagi, mida ta ei leia mitte kuskilt mujalt kui iseendast – sisemist rahu. Olenemata sellest, mis mul kõik olemas ka ei olnud, ma ei suutnud püsida paigal. Saavutusvajadus, enda pidev tõestamine, armastusjanu olid minu suurimad seltsilised. Ma pidin koguaeg sirge trajektooriga edasi liikuma, sest iga saavutus karjääriredelil ja iga järgmine samm suhtes olid need, mis mind õnnelikuks tegid. Kui mind parajasti ei tabanud nendega kaasnevad emotsioonid, siis tundsin end emotsioonituna, puudulikuna, õnnetuna. Ja kuna ma ei mõistnud, miks ma nii tunnen, siis esitasin Universumile taotluse, et mul aidataks mõista, mis jääb mul kahe silma vahele? Miks ma ikka ja jälle leian end rahulolematuna? Miks ma ei suuda oma elu lihtsalt nautida nagu see on?

Ega kaua ei läinudki, kui elu mind õpetama tuli. Kolme kuu vältel hakkasid ilmutama end olukorrad, mis närisid aina suuremate ampsudega mu elust tükke ära. Ma täpsemalt ei saa teiega jagada ühtegi näidet, sest austan nii teiste inimeste kui enda privaatsust vähemalt sel määral ning ma ei soovi tekitada teis kaastunnet minu vastu. Kuid võin öelda, et mu senine elu muutus viisil, mil ma poleks kunagi oodanud. See oli justkui film, mis mind tabas ja mina selle tragöödia sees peaosaline. Ma vaevlesin igapäevaselt, et naeratust näole manada ja teeselda, et ma tulen selle pingega toime. Kuid minu probleem vist ongi selles, et ma ei oska teeselda. Ja ma ei usu, et ma peaksingi. Kui ma olen valmis näitama end tugevatest külgedest, siis ma olen valmis seda tegema ka nõrgematest külgedest. Ning kokkuvõttes pole haavatavus häbiasi, vaid voorus, mis lähendab inimesi. Võiks isegi öelda, et oskus olla haavatav, on suurim tugevus.

 

Taasavastamas õnne

Mitte miski siin elus ei juhtu põhjuseta. Mitte üks kaotus ei valmista meid ette millekski veel paremaks. Ma otsustasin lasta kõigest lahti, et näha, mis mu ellu tagasitee leiab! Ainult isolatsioonis me saame luua ühenduse iseendaga ja vaadata endale silma. Ma võtsin isolatsioonis aja maha, et jõuda asjades selgusele, ning, esitanud tugevad taotlused, vastused lausa voolasid läbi minu. Mediteerisin kokku kümneid ja kümneid tunde ning vaigistasin oma mõtted. Ning on täiesti uskumatu, kui palju võib isoleeritud vaikus meile öelda. Kes seda kogenud pole, ei suuda arvatavasti hoomata, mida ma mõtlen järgnevaga: Ma olin PIIRITULT õnnelik üksi, vaikuses, ilma igasuguse stiimulita, ilma igasuguste emotsioonideta, ilma plaanideta, ilma teadmisteta ümbritsevast. See polnud positiivne emotsioon, mis oleks mind õnnelikuks teinud, vaid see oli miski vaikne sügaval sisimas, mis andis mõista, et kõik on tegelikult hästi. Et kõik saab korda. Et väline müra ei ole mina.

Mis see oli? See oli puhas eksistents kõige tooremal kujul. See oli midagi, mis end mulle ilmutas nii ootamatult. Minu jaoks tähistas üksinda olemine alati õnnetust, kurbust, üksildust, ülevoolavaid emotsioone, rahutust jne. Olin ALATI rasketel aegadel otsinud enda kõrvale inimest, kes mind kuulaks, nõu annaks, toetaks, kes mind hoiaks. Ma olen terve elu KOEKSISTEERINUD. Ma ei teadnud 26 eluaasta jooksul, mida tähendab olla üksi. Mida tähendab tingimusteta armastus. Mida tähendab rahutunne. Teadlikkus. Ma lasin justkui elul, olukordadel ja inimestel end juhtida. Ma ei mõistnud kunagi, et kõik reaktsioonid minu sees on minu enda tekitatud. Kõik, mis minuga üldse juhtub, olen ma ise enda ellu kutsunud. Ma olin valmis võtma vstutust KÕIGE eest. Olgu selleks minu enda viga või mind tabanud õnnetus. Kuni me ei võta vastutust kõige eest, oleme me elu ohvrid. Me kannatame. Meie kujundame oma reaalsuse, valides kuidas me elule reageerime. Ja me ei saa kunagi õnnelikud olema, kui me ei saa aru, et KÕIK meie ümber, on tegelikult juba meie sees olemas. Kõik meie tunded on meie enda tekitatud. Kõik, mis meid häirib, meile haiget teeb, meid vihastab, tuleneb AINULT meie enda seest.

Tüdruk, kes on alati surfanud emotsioonidelainel, leidis lõpuks rahu ilma nendeta. Ja ma tulin tagasi selle pasa sisse, millele ma selja olin keeranud, et sõlmida sellega rahu. Ja ma ei kartnud enam. Mind ümbritsev ei liigutanud mind enam. Ma võin kõlada pöörasena, aga ma nägin kõike minuga toimuvat lihtsalt pealt. Kõik, mis mind rajalt maha tõmbas ja mulle niii palju valu ja kannatusi põhjustas, ei mõjutanud mind enam. Ma lihtsalt otsustasin jääda rahulikuks. Ma otsustasin naaseda enda sisse. Mulle isegi meenub üks nendest rasketest päevadest, kus ma seisin peegli ees, alasti. Ja ma vaatasin ennast ja ütlesin Roometile: “Roomet, ma ei tunne, et see mina oleksin. Ma tunnen, et ma pole iseenda kehas enam. Ja see on nii hirmutav”. Aga ma polnudki. Mu tähelepanu oli igalpool mujal kui iseenda sees. Ma ei osanud lasta elul kulgeda, vaid ma pidevalt kontrollisin seda. Ma reageerisin olukordadele ja astusin ohvrirolli. Ma seadsin oma õnne allikaks oma armusuhte, karjääri, sõbrad ja nendega kaasnevad emotsioonid. Ma olingi täitsa kadunud enda seest ja ma ei osanud seda näha…

 

Meie ainus ülesanne Maa peal

Inimesed on ära unustanud, miks me loodud oleme. Miks meie hinged on saadetud siia maa peale. Meie AINUS tegelik ülesanne on eksisteerida. Meie õnn ei peitu töös, suhtes, lastes, välimuses, asjades, elamustes. Meie õnn peitub momendis. Siin ja praegu. Meie õnn peitub meie sees. Aga me oleme selle unustanud. Meil on iseendaga sügava ühenduse vastu lausa kabuhirm. Tänapäeval ei osata end välja lülitada, ei osata lihtsalt olla. Meil on koguaeg vaja midagi teha, millelegi oma tähelepanu suunata, meelt lahutada. Nii pea kui me vaigistame oma meele, siis hiilivad ligi kõik meie peidetud hirmud, allasurutud valud ning mustad kollid kapis, et me nendega tegeleksime ja paraneksime, et lõpuks leida püsiv rahutunne. Inimene aga eelistab seda “jubedust” mitte kogeda ning summutab selle südamehääle, summutades nii ühenduse iseenda ja tõelise õnnega.

Kuidas siis valu leevendatakse? Viiakse mõtted mujale, süüakse, tarbitakse uimastavaid aineid, pidutsetakse, binge-vaadatakse telekat, kuulatakse meeleolukat muusikat, tehakse trenni, uputatakse end seltskonda, seksitakse. Me ei oska enam valu ja hirmu kogeda, vaid me uputame seda. Ma ei pea valu all silmas otseselt midagi ekstreemset nagu kellegi või millegi kaotus või surm. Vaid kasvõi hirmu igavuse ees, armastusetuse tunnet, valu tõrjutuse või vale otsuse pärast vms. Teadmata, et kui me laseme sel valul tulla, seda kogeda ning seejärel laseme sel lahustuda, siis see valu tõesti kaob. Ja me terveneme. Me loome taas puhta ühenduse iseendaga.

 

Mina olen

Ma olen palju kannatanud viimasel ajal, kuid ma võin tõsimeeli öelda, et ma pole kunagi nii õnnelik olnud! Ma olen leidnud endas taas selle sära ja sügava rõõmutunde ning nagu inimesed, kes mind üle pika aja taas näevad (isegi Roomet), ütlevad, siis ma olen lausa teist nägu läinud! Ning see õnnetunne pole enam enam kaduv nagu varem. Miski kisub mind koguaeg tagasi enda sisse ja seal on nii hea olla! Ma võin istuda voodis tunde ning mitte tunda tungi midagi teha, millegagi enda meelt lahutada. Ma ei tunne enam vajadust koguaeg tööd teha ja midagi saavutada. Ma ei igatse kallimat iga sekund, mil teda pole. Ma ei haara snäki järele, kui mul pole midagi teha. Ma lihtsalt olen. Ja naisena, kellelt iga intervjuu küsiti, kuidas sa niiiiii palju suudad alati kõike korraga teha, võin öelda, et sellest tegemise sõltuvusest vabanemine on igaühe jaoks võimalik. Ma jagasin oma nipina ju alati, et minu jaoks pole vaba minutit – ma koguaeg teengi tööd, trenni, kokkan või olen kaaslasega. Ma lausa kartsin isoleeritud vaba aega, sest mul oli palju pagasit, mida ma kaasas kandsin. Ma ei tahtnud tegeleda oma Sisemise Lapsega, kes nuttis valust üksinduses. Ma PELETASIN pidevalt eemale oma sisemisi muresid, hirme ja kogemata jäänud valu. Kuigi nendest läbi minek on kuradima valus, siis ma ei ole enam argpüks. Sest pärast kõike seda valu, tuleb õndsus. Uus leht. Ja lõpuks, siin ja praegu, ma olen.

See oli sissejuhatav postitus minu teekonnas, mida ma isolatsioonis läbima hakkasin. Mul on olnud väga-väga palju taipamisi ning soovin neid kõiki teiega jagada, sest tean, et see aitaks NIIII PALJUSID. Järgnevates postitustes hakkan ma lapp lapi haaval lahti võtma enda tervendamise protsessi ja see saab olema põnev! Seega jääge minuga. Fööniksina tuhast tõusnud Merru saadab kõikidele armsatele hingedele, kes mulle rasketel aegadel tuge ja armastust avaldasid, suured kallid ja tänusõnad!

Fotod – Kaido Kabral

29 Kommentaari

  1. Dilemma ütleb:

    Ma tean täpselt, mida tunned! Püüan ka blogi pidada ja lihtsalt üle viskab, kuidas üks hetk lugejad armastavad sind ja siis teine hetk on püha viha täis. Võib ju öelda, et ära pane tähele, aga ikka paned. Ja see kuidas lugejad kõike nõuavad, selline tunne nagu oleksin nende kaltsunukk. Tekib tunne, et ei tahagi üldse seda blogimajandust enam teha. See oli mõledud meelelahutuseks ja lõbuks, nüüd on selles saanud ebameeldiv tööülesanne. Oh jah, sinul on selles osas oluliselt rohkem jõudu ja jaksu. Nii, et kiitus! Ja jätka samas vaimus! Ma ei oskagi muud teha, põgenen ära.

  2. Triinu ütleb:

    Olen 31 aastane ja olin kõik aastad samas seisus. Mul oli kõik olemas, aga polnud iial õnnelik. Õnnetunne vaheldus sügava masendusega, mis ilmselgelt rikkus ka mu suhet. Elukaaslane oli pidevalt nõutu, sest ta ei osanud mitte midagi teha, sest nagunii oli kõik halvasti. Aga käisime saa aasta kaugemal reisil ja poole reisi pealt tuli oskus ka seal üksi olla, eemalduda negatiivsest jutust ja kuidagi kõige sellega tuli mulle esimest korda tõsine rahu enda sisse. See rahu pole enam kadunud ja tunnen esimest korda ka tõsist õnne. Mu suhe on muutunud palju paremaks ja olen ka ise tuhat korda parem inimene. Ei muretse enam enda välimuse pärast, ega ka firmade pärast, mida oman ja lasen kõigel joosta ise paika. Parim tunne maalimas ja see kõik võttis ainult terve mu elatud elu aega. Niiet samastun selle Kohapealt sinuga. Soovin ainult jõudu ja jaksu! 💛

  3. Kerli ütleb:

    Seda oli hea lugeda. Miks ? Sest olen ise samal rännakul olnud ise enedaga. Kuniks otsustasin end sellest piinast vabaks lasta. Tegelesin lõpuks ise enedaga, tegin oma unistuste plakati, mida soovin oma ellu, see heaolu tunne, head inimesed enda ümber jms. Tegelesin käsitööga, tegin endale oma energia välja. Ja tänu sellele energiale olen suutnud end august välja rabeleda. Lisaks meditatsioon on väga hea.

    Aitäh suurepärase artikli eest !

  4. Marju ütleb:

    Paranda mind, kui eksin, aga tundub, et tegid Rännaku läbi? Kihtide läbimise, mis viis lõpuks vabaduseni?

  5. Juliana ütleb:

    Sa oled väga-väga tubli! Pea vastu! 😍

  6. Marju ütleb:

    Ma olen alati tundnud, et olen üsna vana hing paljudega võrreldes. Nägin alati asju teises valguses ja laiemalt. Ajasin oma rida ja oma sisetunde järgi. Aga viimasel ajal olen nii sügaval augus, juba kuid… või isegi rohkem. Pole aimugi, kuidas sealt välja ronida. Või kas üldse saan hakkama selle väljaronimimisega. Kõige iroonilisem on see, et mina, kes alati pidas raha ja karjääri tegemist ja üldse materiaalsust mittetähtsaks, siis see on nüüd üks põhjustest, miks augus olen – sest lapsed tahavad ju ikka süüa, üür maksmist jne. Ja nii ma siis olen teinud tööd, mis ei paku mu hingele midagi, kuid võtab kogu aja ja energia ära. Sest kõik need asjad, mis hingetoitu pakuvad – nendega ma ei ole suutnud leiba lauale tuua.
    Nii et ma ei imesta, et sinu postitus mulle praegusel ajal ette hüppas.

  7. Kairit ütleb:

    Aitäh, inspireeriv! Endalgi on hetkel täiesti tühi tunne kõiges. Alguse sai eelmisest aastast kui vanaema suri. Kui vahepeal tundsin, et tunnelis hakkab valgus paistma ja asjad hakkasid liikuma paremuse poole, siis nüüd on käes taas seisakuperiood. Kõik mida ma teen pole see, mis mind rahuldaks. Töö osas motivatsioon on nagu Ameerika mäed. Alguses arvasin, et masendus on sellest, et talv ja pime, aga nüüd ju päike särab, aga jah…. tühjus on ikka.

  8. Helen ütleb:

    Hüppasin esimese hooga sellest postitusest üle, kui see mulle mingil põhjusel facebooki seinale ilmus. Ei tundunud mind kõnetavat ja aega ei olnud ja.. aga mingil põhjusel tegid sa oma lühikese insta laivi ja mingil põhjusel jäin ma seda vaatama.

    Aitäh! Kirjutasin ja sain asjad ka enda peas hulka selgemaks.

    http://mooniseeme.blogspot.com/2019/04/ma-ei-ole-suurem-asi-blogipostituste.html

  9. Ingrid ütleb:

    Tubli tüdruk!!! :)

  10. Hing ütleb:

    See on täpselt see mida mina praegu läbi elan. Hing justkui ootab “vangist” vabastust . Muidugi ei ole ma oma “rännakus” jõudnud nii kaugele kui Sina nüüdseks, aga iga su lausega ma tundsin kui õige jutt see on ja et ma olen õigel teel. Küll minagi jõuan ükskord sinna – lihtsalt praegu ei saa aru mida ma tegema pean. Usun, et meditatsioon annab aegsalt vastused :)

    Kalli :)

  11. kuskilolen ütleb:

    See on see twin flame experience. Äratab sinus sinu enda ja pead vaatama otse endasse. Ka Roomet peab selle osa läbima.

    Olen selle teekonna ise läbi teinud. Aastaid tagasi küll aga mäletan et nagu muna koorusin lahti hehe. Tulin välja nagu uue minana ehk siis tòelise minana. Sealjuures saades endale vajaminevad omadused enda kaksikhingelt. Oi, see oli raske ülesanne mu elus lahti lasta temast. Inimene peab oskama tingimusteta armastama, see tähendab ka kasvõi seda et suurim armastus lahti lasta.

    Kaksikhinge kogemus on jõhker kogemus. See armastus, see side. Aga enne kui mõlemad ei ole 100% täielikult nemad ise, ei saa nad koos olla. See võib võtta aastaid ja isegi uusi eluaegu. Väga väike protsent kaksikhingesid on siin maailmas koos. Paljud eksivad selle mõistega. Ka karmakaaslane/hingesugulane jms erinevad vormid toovad esile awakening processi. Vähemalt nende hingedega on võimalus, et jääte kokku.

    Ma muidugi loodan, et Roometiga jääte kokku aga ütlen otse ja ausalt – ma loodan, et olete pigem hingesugulased sest siis saate olla vähemalt koos. Nagu ütlesin, on mul sellega aastaid kogemusi ja researchi, ning ei tahaks iialgi et keegi teeks läbi twin flame kogemust. Ainuke hea asi ongi ja see milleks selline kogemus on antus, ongi enda leidmiseks. Aga see on nii valus kogemus, et oh oh oh.. eksole? Tahaks aga samas ei tahaks ka teistele seda.

    Võrratu on näha maailma nii nagu mina ja kõik teised avatud hinged seda näevad. Lisan, et tegelikult ainuke eesmärk siin maal ei ole eksisteerimine ja hetkes olemine, vaid ka enda hinge kasvatamine ja eelmiste elude õppetundide lahendamine, kui pole seda veel teinud. Mõnele on see kangekaelsusest ülesaamine, mõnele näidata et ilus olemine tähendab õnne jms.

    Minul endal on hetkel väga suur paragrahv enda elus käimas. See twin flame kogemus ei jäta sind iial, see on siiani mu sees. Ma lähemalt enda peatükist hetkel ei hakka rääkima..

    Aga Merilin, soovin Sulle edu. Ma tean, et paljud kindlasti vaatavad Sinu postitust ja mõtlevad, mis asja? Lihtsalt hingesid, kelle eesmärk siin elus ei olegi spirituaalne elu sest nad ei ole enda hingega sellel tasemel, ei tasu ka halvasti vötta. Me oleme lihtsalt neist eespool :-) aga kas see hea on? Vahel mòtleks küll, et tahaks ju olla lihtsalt inimene, kes ei tunneta maailma ja lihtsalt oled ja elad versus siis see kõik, mis me nüüd oleme. Need kes loobivad sõnu jne, nad ongi madalam tasemel hingedega. Olime ka meie kunagi. Me oleme kõik olnud kord kaks nõmedad kui hinge teekond alles hakkas :-) mina olen küll noor hing, kuskil 300 elu, aga jonni ei jäta! Valisin endale elu, kus olen 90% üksinda. Aga selle eest olin eelmises elus suure pere ema :-) nüüd vist naudin seda vaba aega, mida tol ajal ei olnud. Aga õnneks mu lapsed minuga siin elus kaasas, kui mu ema ja isana.

    Sul on veel pikk ja lummav tee ees. Oled tubli ja loodame, et Roometil samamoodi hakkab “katus sõitma” naljaga öeldes. Aga kuna ta on noorem, siis on võimalus et seda veel ei teki. Aga selleks ajaks kui tekib separation, oled Sina juba tugev hing kes suudab sellega leppida. Kahjuks sellega lepib.. kui pidin lahti laskma enda omast, mäletan kuidas nutsin enda voodi ees lamades, mu vaip oli äärest nii märg sest ma lihtsalt südamest nutsin ja palusin enda ingleid jms et nad selle südamevalu mu seest ära võtaksid. See armuvalu oli kogu mu keha endasse võtnud ja see oli väga raske. Tõusin paari tunni pärast ülesse, kohendasin riideid , pühkisin pisaraid ja tegin argitoimetusi edasi. Järgmisel päeval kohtusin enda karmakaaslasega, kellega sain enda teekonda jätkaga. Tänaseks ei ole teda minu kõrval enam ja tänan teda, et aitas mind ehk kõige südantlõhestavamal hetkel.

    Elu on imeline. Koos enda tõusude ja mõõnadega. Sa teed õiget asja ja huvitav näha seda, sest olen olnud samal teel ja eks olen siiani.

    • Paljas Porgand ütleb:

      Heh, huvitav on aga see, et Roomet on see vana hing. Tänu talle olengi jõudnud tänaseks sinna, kus olen. Roomet on uskumatult tugev kuju selle kõige kõrval olnud ning ikka hoidnud ja puhastanud mind palju. Tore kuulda, kui avatud sa oled! Hingeelu on ikka ilus!

    • Biku ütleb:

      “Ma tean, et paljud kindlasti vaatavad Sinu postitust ja mõtlevad, mis asja? Lihtsalt hingesid, kelle eesmärk siin elus ei olegi spirituaalne elu sest nad ei ole enda hingega sellel tasemel, ei tasu ka halvasti vötta. Me oleme lihtsalt neist eespool :-) aga kas see hea on? Vahel mòtleks küll, et tahaks ju olla lihtsalt inimene, kes ei tunneta maailma ja lihtsalt oled ja elad versus siis see kõik, mis me nüüd oleme. Need kes loobivad sõnu jne, nad ongi madalam tasemel hingedega. ”
      Hästi huvitav on see sinu kui spirituaalse, diip-i ja maailma tajuva inimese üleolev suhtumine teistesse. Mis paneb sind arvama et sa oled kuidagi teistest peajagu üle ja hingeliselt arenenum. On olemas inimesi kes lihtsalt oskavadki elu võtta kergemalt, olla õnnelikud selle üle mis neil on ja seda hinnata mõtlemata asju keeruliseks. Üks nendest olengi mina. Mõtlen ka tihti maailma valule, sellele mida mujal maailmas inimesed läbi elavad, võitlevad oma elu eest ja koha eest siin ilmas. Ja seda enam paneb enda privilegeeritud elu hindama väikeseid asju näiteks nagu turvaline elukeskkond, naisena sündimine siiski sellisesse maailmajakku kus valikuid ja võimalusi on meeletult, mul on olemas soe dušš, kohvi hommikul ja söök alati laual ning kõik mugavused. Ikka väga hindan selliseid detaile elus. Pole ka kunagi väga materiaalne inimene olnud ja hindan alati perekonda, lähedasi ja häid ning kvaliteetseid inimsuhteid. Aga sellisest ülispirituaalsest ja emotsionaalsest mambo-jambost ma tõepoolest aru ei saa. Vahel Merilini postitusi ja instagrami pildi allkirju lugedes tekib küll tunne, et mis nüüd siis jälle viga on, et sellel inimesel on ikka marult lahendamata probleeme. Ja justkui selles postituses ka ju ütleb, et kõik asjad on olemas, hea suhe , sõbrad ja perekond ümber, aga näed ikka on midagi viga, midagi puudu. Noh raske on aru saada sellest vahutamisest ja nõme ongi selline eos maha tegemine sinu poolt, et need inimesed kes seda ei mõista on kuidagi madalamal levelil ja tühjad hinged. Päris karm hinnang. Lisaks ise ei usu ka veel igasuguseid kaksikleegi ja indigolaste ja mis ime tänapäeva new-age üllitisi kuigi olen ise nt suurepärases suhtes enda elu armastusega ja ei oskaks paremat meest tahtagi. MInu point oli see, et need kes ei mõtle kõike seda nii keeruliseks ei ole sinust tühjemad või lollimad. Elu saab ka võtta positiivsemalt ja on olemas ka variant, et iga inimesed elul siin maa peal ei peagi olema ülimat eesmärki vaid peaks oskamata hinnata seda aega mis on antud meile.
      Loodan et Merilin leiab enda tõe ja oskabki hakata hindama enda elus asju mis tal olemas on, sest enamus seda lihtsalt ei oska ja mõtlevadki endale probleeme välja.

  12. Hing ütleb:

    Merilin. Mul oli väga huvitav seda lugeda kuna läbisin 1.5a tagasi midagi sarnast. Tunnen, et oleme üpriski sarnased sinuga. Olen täpselt sama vana jääratüdruk. 1.5a tagasi olin samasugune. Planeerisin karjääri. Olin äärmiselt hea töötaja. Panin ikka täie rauaga koguaeg. Kujutasin ette kuidas iga järgnev töökoht peab olema parema sissetulekuga. Kujutasin peas täpselt ette plaani, mis must saab ja millal. Samamoodi kappasin vabal ajal. Koguaeg pidi midagi teha olema. Ise olin nii uhke. Küll ma olen ikka TEGUS inimene. Täpselt nagu ühiskond mult ootab. Ja siis põlesin ma ereda leegiga läbi. Kohe täiesti läbi. Arst pani mu lausa haiguslehele, et ma puhkaks. Tundsin justkui häbi, kuidas teised suudavad veel rohkem ja mina mitte. See tunne, et ma pole mina, ma poleks justkui oma kehas, oli minu jaoks päris hirmutav. Aga ma polnudki enam mina. Enne olin olnud tore, humoorikas, seltskondlik, soe ja avatud. Siis olin ma pidevalt nukker ja tige. Saabus mõistmine, et ok ma olen katki ja on vaja korda teha. Olen tänulik selle jääraliku omaduse eest, mis mind tegutsema paneb. Varem lihtsalt vales suunas. Hakkasingi kohe teadlikult pihta. Alustasin regulaarse jooga ja meditatsiooniga. Tulin töölt ära. Läksin uude kohta poole kohaga. Sain hakkama poole vähema rahaga. Lõpetasin asjade armastamise. Õppisin olema üksi. Lõpetasin planeerimise. Lõpetasin suhtlemise mürgiste inimestega.
    Lugesin spirituaalset kirjandust. Elasin hetkes. Olin tänulik iga väiksema asja üle oma elus.

    Minuni saabus see mõistmine, elus ei olegi eesmärki. Eesmärk on ELU ISE. Olla just siin ja praegu. Olla TÄNULIK kõige üle, mis elu sulle annab ja osata see vastu võtta. Armastada.

    Tahtsin veel lisada, et minu jaoks kestis see protsess terve aasta. Ma muudkui tervenesin ja tervenesin. Teadlikult tehes neid asju. Siis alles lõpuks saabus mõistmine ja tore mina tagasi. Mitte korraga ühe nädalaga. Vaid tükk tüki haaval just nagu ma ta kaotanud olin.

    Ma loodan, et inimesed hakkavad iseennast rohkem väärtustama. Mitte välimust vaid hinge. Me oleme kosmilised.

    • Paljas Porgand ütleb:

      Hei, uskumatult sarnane tõesti! Kas minult aasta juba tegusalt kogu protsess käinud. Auku kukkusin aga u 2 nädalaga ja sama kaua läks aega , et sealt välja ronida. Aga kõrgustesse pürgimine toimub jätkuvalt IGA PÄEV. :) aitäh!

    • loomulikkus ütleb:

      Nii armas sinust, et sa julgesid välja tuua ka selle, et kogu see tervenemise protsess ise võtabki kaua aeg. Tegelikult ju terve meie elu. Kuna väga paljud meist on hetkel sellel tervendaval teekonnal tagasi iseenda juurde, siis ma näen vajadust rohkem kui kunagi varem tuua välja ka seda, et see teekond ei peagi olema kerge ja kui keegi kusagil sotsiaalmeedias postitab, kui imeline valgustumine neil on aset leidnud ja kuidas nad on nüüd ainult valgust ja armastust täis, siis palun ärge võtke seda tõepähe ja te kohe kindlasti ei pea ennast sellepärast halvemini tunda, et näiteks teie peale nädalast mediteerimist, ei ole veel leidnud tugevat sidet oma Kõrgema Minaga (see ju ei olegi tavaliselt meditatsiooni eesmärk). Ärge sellepärast veel mediteerimist lõpetage. Meditatsioon nagu ka kõik muud praktikad vajavadki meie dissiplineeritud pühendumist. Selleks läheb vahel kuid, aastaid, et hakata tõeliselt tundma meditatsiooni võlusid oma igapäevases elus. Olles piisavalt kaua seda praktiseerinud, tekib ka kehaline janu selle järgi. Siis tõesti kehtib see ütlemine, et lõikad seda, mida külvad! Seega on väga Okei olla mitte Okei, samal ajal oma fookust ikkagi hoides ka tänulikkusel, loomulikkusel, kaastundlikkusel jne, sest siis on lihtsalt kergem, sellest emotsionaalsest mustast august jälle tagasi välja ronida. Me kord juba lihtsalt oleme niimoodi programmeeritud, et oleme nii hõivatud sellega, et näidata teistele ja iseendale kui audentsed me oleme, et see hoopis käivitab vastupidise efekti, mille tulemusel oleme veel vähem audentsed kui me seda selle teekonna algusel olime.(meie ajule meeldib story telling). Ja kuna spirituaalsusest on hetkel saanud üks vägev rahateenimisemasin, siis on väga oluline, ka see, et me õpiksime kuulama oma sisemist häält, siis me ei lõhu ennast nii palju sellega, mis meie ümber toimub ja ei tunne ka pidevalt seda, et on alati millestki puudu ja et meil on midagi viga (lapsepõlve programm). Ja see ongi vist hea koht, kus ära mainida ka see, et kui ma ise vaatan kõrvalt oma teekonda tagasi iseenda juurde, (mis nüüdseks on kestnud juba 3 aastat ja kestab veel järgmised mitu mitu kümmend), siis oma eriti intensiivsetest aegadest (mida ma nimetan oma emotsionaalseks mustaks auguks) olen ma õppinud seda, et vahel on vähesem kohus eksperimente otsem tee. Muidugi seda ka mitte alati, sest kogemised, mida olen noppinud on ilmatud vajalikud olnud ja seega tean, et ka kõigile teile on need kingiks. Kuidas need ennast näitavad ja mis vormis ning millal, saab juba jooksvalt näha, kuulda. Seega soovin kõigile lihtsalt seda, et jääge endi ja teiste suhtes avatuks, kaastundlikuks ja uudishimulikuks. Lubage endil piisavalt kahelda kõiges, et tunda ära ka spirituaalsed maskid (spiritual bypassing). Olge hellad ja armastavad oma sisemiste laste suhtes( jah neid on mitu meis igas ühes).Ja ärge unustage, et tervenemine kestab kogu meie elu!

  13. Nat ütleb:

    Nagu loeks enda mõtteid ja tundeid. See on nii kummaline, kuidas inimene tajub, et olukord ei ole õige. Midagi tuleb ette võtta, nii ei saa enam edasi. Kahjuks pole ma jõudnud sellesse punkti, et teaks, mis oleks see õige lahendus, et ennast taas inimesena tunda.
    Sina oled suurepärane ja mul on hea meel näha, et taas naudid kõike! :)

  14. Madli ütleb:

    Absoluutselt imeline naine. Niivõrd iigutav kirjatükk ja kuidagi väga puudutas ennastki. Olen sama kogenud viimase aasta jooksul ja see postitus just andis kuidagi märku ,et isegi olen õigel teel. Aitäh sulle ,et sa jagad ennast ja oma spirituaalsust teistega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga