Kuidas tulla toime lisakilode ja halva kehapildiga?

merilin-taimre-paljas-porgand-body-image-enesekindlus-enesearmastus--lisakilod-ülekaal-keha-pilt-kaal-toitumishäired-tervis-blogi-postitus

Foto - Fotoraat

Ma ei ole veel kohal. Ehk ei ole ka sina veel kohal. Ehk ei ole keegi meist kohal sel enesearmastusteekonnal. Mõni päev ma tantsin pesus valju lemmikmuusika saatel ja imetlen oma keha võimekust. Teine päev tõmban trenniriideid selga ja tunnen, et nad on justkui kitsamaks jäänud, soonides mulle kõhtu sisse ning tekitades mulle uue voldi, kellega ma varem tutvunud pole, kuid keda ma juba eos vihkan. Mõni päev ma imetlen teiste naiste ilu ja komplimenteerin neid. Teine päev ma piilun neid kadedusest ja nean enda keha, et ta minuga koostööd ei tee. Mõni päev tunnen end seksuaalsena ja tahaksin kaaslasega voodit vallutada. Teine päev ma peidan end lohvakate riiete alla ja ei taha, et mind katsutaks. Meil kõigil on need päevad, kus mõistus justkui ei koopereeru. Ta täidab mu pea salvavate mõtetega enda suhtes ning tekitab minus väärtusetu tunde. Kuid see ei pea nii olema. Sest ma tean sisimas, et need EI OLE MINU MÕTTED. Need on sinna istutatud kellegi teise poolt ja ajaga on läinud seal vohama. Minu ülesanne on tunda ära need umbrohumõtted, nad välja juurida ning nende asemel istutada ilusad mind toetavad mõtted. Selle postitusega soovin ma jagada oma viise, kuidas sellest kurjakuulutavast mõtetejadast lahti saada ning astuda samm lähemale enda aktsepteerimisele ja armastamisele.

 

Kust tekib negatiivne kehapilt?

Me kõik sündisime ideaalsetena. Beebidena oleme sellest ka teadlikud. Mitte üks beebi ei kahtle oma väärtuses olla väärt tingimusteta armastust. Kuid mida vanemaks me saame ja kaugeneme täielikust armastusseisundist, seda enam me tajume, et meie väärtus on justkui tingitud välismaailmast. Me usume, et millised me oleme, dikteerib, kui palju meid aktsepteeritakse ja armastatakse. Väärtusetuse tunne ei ole kaasa sündinud, see on ÕPITUD. Mõni õpib seda juba varakult, teine hiljem, kolmas mitte kunagi. See kõik oleneb meie sisemaailma terviklikkusest ja meid ümbritsevast meeleseisundist.

merilin-taimre-paljas-porgand-body-image-enesekindlus-enesearmastus--lisakilod-ülekaal-keha-pilt-kaal-toitumishäired-tervis-blogi-postitus

Foto – Fotoraat

Kehapilt ei ole mitte ainult see, mis peeglist vastu vahib. See hõlmab endast ka mälestusi, eeldusi ja üldistusi meie kehast. Missugune meie keha on olnud, missugune ta on ja missugune ta peaks olema. Ühiskond, meedia ja popkultuur vormivad seda pilti pidevalt. Pidevad pildid valitud kehatüüpidest loovad meie silmis ebaloomuliku üldistuse sellest, missugune on üks “normaalne” pidistamist väärt keha. See tekitab väga paljudes (ka sama kehatüübiga inimestes, kelle minapilt on moonutatud) pidevat ebamugavus- ja häbitunnet oma keha suhtes. See on alus vajaduseks hakata kontrollima oma kehakaalu läbi toitumise ja trenni. Väga suurel osal inimestest, kes ei saavuta soovitud tulemusi, areneb välja toitumishäire.

Negatiivne kehapilt ei teki KUNAGI isolatsioonis. See tekib siis, kui me kaldume uskuma, et meie välimus ei ole ühiskonna, perekonna, sõprade ja meedia ootustega kooskõlas. Enamasti tajutame seda esmakordselt siis, kui meie keha kommenteeritakse kritiseerivalt. Ka lapsena väike märkus vanaemalt, stiilis: “Järsku sa ikka ei peaks seda moosi sinna pannkookidele nõnda palju panema, muidu kosud veel suuremaks” või nähes ema kommenteerimas omaenda keha: “Ma näen selles kleidis nii paks välja. Ma ei saa sellisena kuhugi minna!”. Me ei võrdle end mitte ainult meie pihta suunatud kriitikaga, vaid ka oma lähedaste pihta, kes meie silmis on ideaalsed sellisena nagu nad on. Meie terve minapilt hakkab sel moel juba väga varakult pragunema. Sest meie vanemad on meie peegeldus. Me õpime neilt kõike ja mitte isegi teadlikult. Meie alateadvus talletab kogu informatsiooni, mida me piisavalt palju kogeme.

Me hakkame end võrdlema nähtuga. Kui me näeme päevast päeva 0-suuruses modelle, siis tahest-tahtmata me võrleme end selle figuuriga. Kui me kuuleme alapidevalt ema oma kõhu pärast endale etteheiteid tegemas, siis me oleme ülikriitilised ka enda kõhu üle. Kui meie sõbrad naljatlevad meie lühema pikkuse üle, siis meil tekib ebakindlus meie pikkuse osas. Meie mõtted on pidevas muljumises. Ja kui me teadlikult ei kontrolli, mida me enda pähe lubame, siis puudub meil võimalus mõttereostust ennetada. See on justkui tuba, mis läheb ajaga sassi. Seda hakkavad täitma väljast sisse pääsenud hirm, viha, ebakindlus, ebamugavus. Selle ennetamiseks peab väga täpselt teadma, mida me oma tuppa lubame, mida me seal hoiame ja mille välja viskame. Ning ikka ja jälle peame me seda korrastama. Korrapäratust toast tingitud negatiivsed mõtted ei ole sina. Sa oled hingelt puhas. Sa oled armastus. Ja ära kunagi usu midagi muud.

Kui me tuba ei korista, siis reostuse tulemusel tunneme end oma kehas ebamugavalt, valena, kohmakana. Meid on justkui “liiga palju” või “liiga vähe”. Meil puudub reaalsustaju, mis on “päris” ja mis “loomulik”. Me ihkame olla selle pildil oleva inimese Photoshopitud või kirurgiliselt muudetud kehaga, mida ei ole aga võimalik loomulikul teel saavutada. Meie minapilt ei ole siin ja praegu, vaid kinni tulevikus. Ma hakkan normaalselt sööma siis kui, ma olen õnnelik siis kui, ma kannan seda kleiti siis kui, ma ei kanna lühikesi pükse enne kui…. ma mahun idealiseeritud raamistikku. Sundida oma keha nägema välja selline nagu ta pole loodud välja nägema mõjub meie tervisele laastavalt. Me seame endale ebarealistlikke ootusi, mõtlemata, et me oleme ju KÕIK erinevad. Mõtlemata, et elus on niiiiii palju rohkemat, millesse oma energiat panustada. Mõtlemata, et kui me võtame mõttejõu ära sellelt, mida ma endas EI ARMASTA, ning suuname sellele, mida ME ARMASTAME, siis me suudame viia korda imesid! Kõige olulisem samm õppida end armastama muul moel kui läbi oma välimuse, on õppida nägema oma väärtust mujal – oma lahkuses, huumoris, intelligentsis, oskustes, empaatiavõimes, abivalmiduses, positiivsuses jne.

 

Kuidas mina lisakilodega toime tulen?

Siin kohal ei saa mitte üks inimene teisele öelda: “Sa oled ju nii heas vormis, sa ei peaks üldse muretsema!” Ebakindlust on meis kõigis. Ka 50-kilosena tundsin ma end “mitte-piisavalt”. Olen kuulnud ka kõige kõhnemaid naisi ütlemas, et nad ei kannaks kunagi lühikesi pükse, sest nende põlved pole ikka veel piisavalt kondised. Kõige ulmelisem ongi see, et ülekaalulised naised on tihtipeale oma keha suhtes aktsepteerivamad kui alakaalulised. Nad küll ehk püüdlevad kaalulangetuse poole, aga nende minapilt pole nii moonutatud kui seda on alakaalus naistel, kes tihtipeale vaevlevad toitumishäiretega.

Seega MEIL KÕIGIL on neid “halvemaid päevi”. Elu on pidev kõikumine üles-alla. Ma ei taha kellelegi valetada, et lõpetades dieeditamise ja seljatades toitumishäired kaalutõus saab olema lihtne. Ei saa. Suure tõenäosusega sa ei taha aktsepteerida neid liigseid kilosid oma kehal. Kaalust juurde võtnud inimesele “Lihtsalt armasta oma keha!” ütlemine ka ei aita. Ma viskan karmi tõe lagedale, et see on raske teekond. Ja sa ei peagi armastama oma “uut” keha nüüd ja praegu. Kes üldse ütles, et sõna “enesearmastus” tähendab oma füüsilise välimuse armastamist? Kas me peame seda armastama ja jumaldama? Ma arvan, et mitte. Ma olen hakanud aina enam mõtlema, et enesearmastus on hoopis midagi muud. See on tõelise mina armastamine, kes sa oled kogemas elu keha sees inimhingena. Sealjuures oma keha AUSTAMINE (hästi toitmine, liigutamine ja hoidmine) ja HINDAMINE (mida see meile võimaldab ja kuidas meie elu eest iga sekund võitleb). See on uskumine, et sa oled väärt kõike kõige paremat.

Täpselt nagu kaaslasega. Paljud armuvad inimesse, kes välimuse poolest pole päris nende maitse. Kuidas? Nad õpivad seda inimest tundma ja nad armuvad inimese HINGE mitte tema välimusse. Ja mis üsna pea avastatakse? Tingimusteta armastuse puhul hakatakse ka selle inimese välimust armastama. Me näeme inimest kui kogupaketti, mitte osadena. Sama usun, et juhtub, kui me õpime iseennast tundma ja hakkame armastama seda ilusat HINGE, mis meis peitub. Kui me armastame ennast, siis me tahame austada ja hoida selle hinge keha samamoodi. Me õpime armastama enda kogupaketti, sealjuures ka oma keha. Aga see ei tähenda, et see keha peab üldse olema ilus, vormis või kuidagi meie või teiste meele järele.

Isegi kui ma seda kõike tean, siis paratamatult olen ma inimene oma perfektsete ebaperfektsustega, mistõttu on ka minul päevi, kus mu kõht jääb mulle rohkem ette, kui proovin vanu riideid selga. Või kui satub ette pilt minu kunagisest vormist, kus ma kaalusin 20 kg vähem. Aga sellega toime tulekuks, enne kui sellest saab negatiivne spiraal allamäge, on mul VÄGA HEA nipp varuks. Ja see ei ole mõtete mujale viimine joogaga, jalutamisega, vanniga või söögiga. Tähelepanu ajutine kõrvalejuhtimine pole lahendus. Lahendus on meie alateadvuses. Ma koristan seda teiste poolt sassi aetud tuba oma alateadvuses. Ma kirjutan oma alateadvust üle kvaliteetsema kraamiga. Kuidas?

Kui mul tekib pähe pilt minust kunagi tippvormis või lihtsalt madalama kehakaaluga, siis ma ei vaata seda kadedusega – oleks ma vaid jälle sellise kehaga. Ma sain nii palju komplimente. Ma olin nii palju ilusam. VAID ma meenutan, mis päriselt selle pildi taga oli – ma arvasin, et ma pole piisavalt heas vormis. Ma treenisin end pildituks. Ma käisin toidukaaluga igal pool. Mu suhted olid purunenud, sest ma olin nii emotsionaalne ja närviline. Ma näljutasin ennast. Ma ei nautinud elu. Ma olin sügavalt õnnetu.

merilin-taimre-paljas-porgand-body-image-enesekindlus-enesearmastus--lisakilod-ülekaal-keha-pilt-kaal-toitumishäired-tervis-blogi-postitus

14. september 2017. Kaal 58.7 kg. Mäletan seda pilti liiga hästi. Tegin selle enne personaaltreeneri võtmist, kuna olin kaalust võtnud 10 kg juurde. See oli mu DIEEDIEELNE pilt, millega ma POLNUD ÜLDSE RAHUL. Ma nägin end paksuna. Lihtsalt kurb kui moonutatud meie kehapilt võib olla!

Ja kui ma vaatan nüüd pilti, mis ehk pole mu parimas vormis tehtud, siis mida ma näen? Ma ei tõmmanud kõhtu sisse ja ei otsinud parimat nurka, et parem välja näha. Ma ei häbene oma keha. Ma olen hästi toidetud, tugev ja terve. Ma naudin kokkamist, söömist ja teistega väljas käimist. Mu peas on rohkem mõtteid kui mu kehakaal. Ma saavutan rohkem. Ma olen õnnelik. Mind armastatakse hoolimata mu kehakaalust. Ma meenutan endale, MIKS oli oluline hakata normaalselt sööma ja terveneda.

merilin-taimre-paljas-porgand-body-image-enesekindlus-enesearmastus--lisakilod-ülekaal-keha-pilt-kaal-toitumishäired-tervis-blogi-postitus

Mul pole õrna aimu palju ma kaalun. Mu väärtus peitub sügavamal kui mu nahaaluses rasvkoes. Ma ei dieedita, ma ei mõtle ainult toidust ja trennist, ma ei nuta koogiampsu pärast. Ma elan elu selle kõige tähendusrikkamas mõttes.

Harjutuse mõte on visata mõttetoast välja see vana kraam, mis sind enam ei teeni ning võtab ära vaid väärtuslikku ruumi. Me ju kõik teeme seda füüsilises maailmas oma toaga. Miks peaks olema mõtetetuba erand? Me avastame kui palju mõttetuid uskumusi, teiste arvamusi ja tõekspidamisi me seal hoiame, mis hoiavad meid elus tagasi ja teevad meid õnnetuks. Võta aega ja käi kõik need negatiivsed uskumused läbi, analüüsi neid (kust see tuli? miks see seal on? kuidas see sind elus tagasi hoiab?), viska need minema ning tee ruumi uuele ja paremale.

Ka siis, kui kadestate hoopis mõnd modelli, influencerit või tuntud inimest, siis teadvustage endale alati, et te ei tea tema lugu. Te ei saa kunagi teadma, mis selle pildi ja selle keha taga tegelikult on. Te ei tea kas ta on Photoshopitud, kas ta läbis selleks mitu kuud dieete, kas tal on toitumishäired, palju ta trenni teeb, kas ta on päriselt üldse õnnelik. Te ei tea! Küsi endalt hoopis: “MIKS ma usun, et see keha loob parema elu? Kust on see absurdne uskumus pärit? Kas see mõte on prügi või väärtuslik? Kas ma saan seda paremaga asendada?”

Oma keha armastamine ei ole uskumine, et su keha näeb hea välja. See on teadmine, et su keha on hea ja teeb head, olenemata selle välimusest. See pole mõtlemine, et sa oled ilus, see on teadmine, et sa oled rohkem kui ilus. See on mõistmine, et su keha on sinu elu VAHEND, mitte teiste silmade ORNAMENT. – Lindsay Kite

merilin-taimre-paljas-porgand-body-image-enesekindlus-enesearmastus--lisakilod-ülekaal-keha-pilt-kaal-toitumishäired-tervis-blogi-postitus

Foto – Fotoraat

Ärge mitte kunagi-kunagi-kunagi võrrelge end teise inimesega. Sest sina just selles hetkes oled unikaalne indiviid! Sest sina oled rohkem kui su välimus! Sinu elueesmärk on kindlasti rohkem kui mahtuda XS-riietesse. Sa ei ole väärt rohkem, kui sa võtad siin Maal vähem ruumi.

 

 

Korda minu järele:

22 Kommentaari

  1. K. ütleb:

    :) nii hea on lugeda, et tunned ennast hästi ja ka suurus M ei ole tabu!
    Ise olen hetkel teise lapse ootel (39 nädal juba) ja sellises S/M, pigem M suuruses. Ma saan igapävaselt “sõbrannadelt” kommentaare, issand kui suur sa oled, appi kuidas sa jaksad ja issand nüüd saad ka tunda, mis tunne on olla paks ?! Isegi lõpurasedana eeldatakse, et oled endiselt XS/S suurus..vot see on väärastunud maailm. Ma olen võtnud kogu rasedusega muideks ainult 8kg juurde ning riidenumbris liikunud S pealt M peale.

    PS! Selle vanema pildi peal oled sa imeilus täpselt samamoodi nagu ka praegu :)

  2. V ütleb:

    Minu lugu on üsna pikk ja võtan kõik väga kiirelt siin kokku, sest annaks kirjutada omamoodi raamatu juba. Olen võidelnud kehapildiga… alates ajast, mil end üldse mäletan. Vähemalt alates 7-8-aastasest saati. See aasta saan 27 ja olen alles viimasel ajal mõistnud neid samu asju, mida sina.

    Lühidalt kokku võttes, siis minu suurim valu tuli minu enda vanemate poolt, kes kogu mu elu jooksul mind alati mõnitasid ja halvustasid. Ainuüksi nende tõttu võitlen ma tänini oma enesekindlusega. Võin ka etteruttavalt öelda, et katkestasin oma perega suhted mitme aasta eest, kuna ma läksin hulluks selles toksilises keskkonnas. Paljud ei suuda endale ette kujutada perest lahtiütlemist, kuid mul on öelda midagi paremat: mitte ükski inimene siin planeedil ei tohiks kannatada kas või 1 sekundi mürgiste inimeste keskel, kellel pole inimese parimad huvid mõttes. Alates sellest, kui vanematest eemaldusin, sain vabaks ning olen hakkanud end kild-killu haaval üles korjama.

    Kogu mu lapsepõlv kulges kehapildi ümber. Mu vanemad kommenteerisid mu figuuri – või õigemini selle sobimatust – absoluutselt iga päev. Seejuures oli pere üsna vaene ja nad olid ka üsna laisad inimesed ning leidsid ainult vabandusi oma elujärje parandamise vältimiseks, mistõttu ma ei saanud ka terve lapsepõlve korralikku tervislikku toitu. Makaronid pekikastmega, null puuvilju, jne. Lisaks olid nad ka väga karmid minu suhtes ja näiteks ei lubanud mul sõpradega väljas käia, mistõttu ma sisuliselt istusin kodus päevast-päeva. Pane nüüd valemisse kokku 0 tervislikku toitu + mitte mingit liikumist… Kogusin kilosid üsna kiirelt. Ja kogu aeg sain veel kuulda seda, kui halb ma välja näen, mitte, et nad ise muutsid mul väga raskeks igasuguse tervisliku eluviisi järgimise.

    Kord kui sain täisealiseks ja kodust ära kolisin, üritasin nendega ikka suhteid hoida ja külastasin neid. Paar korda külastasin neid ka koos oma partneriga (kes on nüüdseks mu abikaasa) ja mu vanemad üritasid meid isegi lahku ajada KEHAPILDI tõttu. Nad otseses mõttes ütlesid talle, kuidas ta saaks ju kõhnema tüdruku leida (mu mees ise on üsna kõhna kehaehitusega) ja kuidas mina olen nii kogukas tüdruk ja ma ju ikka ei sobi talle. Täiesti per*es lihtsalt! Õnneks mu mees on väga tugeva iseloomuga ja tal oli sügavalt savi sellisest manipulatsioonist :D Ta on tegelikult ainus inimene, kes on mind 100% alati toetanud, kes innustab mind pidevalt ja kes pole absoluutselt mitte kunagi öelnud isegi 1 halba sõna mu kohta. Ta armastab MIND, mitte mu välimust. Aga mingil kummalisel põhjusel armastab ta ka mu välimust väga, isegi, kui ma olen ka praegu pisut trullakas. :) Tänu talle olengi end tasapisi üles korjanud rohkem ja parandan haavu, mida mu pere mulle kunagi tekitas.

    Ma südamest loodan, et kõik inimesed leiavad endast selle jõu öelda lahti inimestest, kes neile kogu aeg haiget teevad. Olgu see sõber, partner või pereliige. Keegi ei tohiks ära taluda sellist toksilist käitumist! Ma talusin niigi kaua ja kahetsen, et varem ei võtnud julgust kokku. See on kohutav, kuidas täiesti puhta süütu lapse enesekindlus taotakse mulda – just see juhtus minuga ja seda ainult mu pere tõttu, kes külvas halba kehapilti juba maast-madalast.

    Merilin, sa oled võimas! Sa oled võrratu inspiratsioon ja jälgin sind suure rõõmuga! Sa tood iga päev nii oma blogi kui IG postitustega meeletut rõõmu ja indu olla veelgi tublim ja armastada end rohkem. :)

    • Paljas Porgand ütleb:

      Isssssand kui julm 😵 mul on niiiii kahju! Ja sa oled imetlusväärne naine! Ja uskumatu, kuidas kellegi teise armastus meie vastu võib panna meid ka end lõpuks armastama. Kui see oleks meile vaid kättesaadav juba perekonna poolt.

  3. Susanna ütleb:

    Lugesin hommikul ja mõtlesin kaasa – väga ilusasti ja südamega kirjutatud, väga õige postitus. Olen sinust mõnevõrra vanem, aga enamikul naistel teemad ikka samad. Mul hetkel 7kg sellest oma “ilusast kaalunumbrist” üle, mis ikka igapäevaselt kogu aeg häirivalt kuklas tiksub. Aga siis täna pärast su postituse lugemist jäin vannitoas riideid vahetades end peeglist täiesti uue pilguga vaatama. Järsku jõudis kuidagi selgelt kohale, et see inimene seal peeglis ei ole see, “kes oleks täiuslik, kui neid sangu ei oleks”, vaid et see olengi see lahe mina, keda armastavad mu üliägedad ja maailma kalleimad pereliikmed ja sõbrad, kes teeb oma tööd ja trenni (ja sööb) naudinguga, on hea huumorimeelega, musikaalne ja laia silmaringiga küps inimene! Päike paistis ka vannitoa aknast sisse ja nii kerge rõõmus tunne tuli peale! Ilus inimene on tõesti see, kes on endaga tingimusteta rahul ja oma kehas õnnelik, kramplik ja viril, endaga vaenujalal inimene paistabki juba eemalt nagu tume pilv. Aitäh selle tüki eest ka minu positiivsesse mina-pilti, püüan säilitada ja meeles pidada🙏🏻

  4. E ütleb:

    Olen hetkel vaid 20 aastat vana ja lõpuks aru saamas, et jumala savi, kas ma kaalun 59 või 62 kilo. Kusjuures ise ma olen selle 2-3 kilo pärast aastaid lolli mänginud ja lasnud end häirida ekspeika “sul on sangad” jutust, mis polnud tõsi. Hetkel olen siis 62 olnud pikemat aega ja üli rahul. Keha näeb palju naiselikum välja ja rind on korralik C korv tänu paarile lisakilole. Söön suht tavalist kodust toitu ja kõht tühjaks ei jää kunagi. Muidu oli hull plaan suveks kilod maha saada, kuid mida enam mõtlen, siis tühja sellest, ostan lihtsalt high waist bikiinid😄😄

  5. Kristina ütleb:

    Olen 16aastane ja hetkel 159 cm pikk. Mulle on põhikoolist saati öeldud: “appi sa oled ikka nii lühike”, “päkapikk” jne. Ma pole sellest kunagi välja teinud, kuni ühel päeval seisid minust umbes 2 m kaugusel 12 klassi poisid ja tüdrukud. Ning mulle tekkis kohe väga ebamugav tunne. Algul ei saanud sellest aru, kuid neist möödudes sain aru, et asi oli pikkuses. Jõudsin arusaamale, et see mida olid põhikoolis mu klassikaaslased öelnud mõjutas mind sisimas nii rängalt, et mul on endiselt ebameeldiv seista pikemate inimeste kõrval, kuna kardan, et kohe tuleb sealt mõni uus lause minu pikkuse kohta. Kuid olen õppinud ennast austama just sellise pikkuse, kehakaaluga, mis mulle on antud .❤
    Ja suur aitäh, selle postituse eest. See pani mind jälle postiivsemas suunas mõtlema ja ennast arendama. 😍

  6. lizka ütleb:

    Muidugi on jutul väga hea point, aga mingi hetk võib inimesel tekkida neid lisakilosid aina enam ja enam ja lõpuks vaatab peeglist vastu tõsiselt ülekaaluline inimene. Mõtlen just seda, kui sööd mida tahad, kaloreid ei loe, ostad koguaeg riideid juurde, mis ei ole nii kitsad. Vaatasin kunagi ühte dokumentaali rasvunud inimestest, kes tunnistasid, et peitusid pidevalt lohvakamate riiete taha, sisestasid endale, et kõike võib süüa ja midagi jälgima ei pea, aga vot mingi hetk oli karm reaalsus käes. Enesearmastust oma eelnevast kogukama keha vastu pidevalt propageerides jääb mulje, et tegelikult on asjad väga vastupidi, lihtsalt on vaja saada juurde tunnustust ja õigustust oma lisakilodele. Need, kes on tõeliselt oma kehadega rahul ei promo seda koguaeg sotsiaalmeedias. Ma absoluutselt ei ole heiter vms (lihtsalt kirjutan arvamuse, kuidas mulle sellest kõigest teemast mulje jääb selles konkreetses blogis). Kas sa oled ikka päriselt oma kehaga rahul ja ei karda, et lisakilosid võib aastate jooksul juurde tulla? Vabandust, kui liiga teen vms, aga mulle jääb natuke teistsugune mulje, vaadates kui palju sellest viimasel ajal juttu on olnud.

    • Paljas Porgand ütleb:

      Hei! Kui neid jääbki tekkima, siis ilmselgelt tuleks vaadata üle oma toidusedel, toidukogused ja treeningrežiim :) Ma ei soovita kellelgi peituda lohvakate riiete taha. Vaid kui tegu oli varem XXS suuruses riietega, siis aktsepteerin nüüd S või M suurust. Kui on vaja XL suuruselt XXL suurusesse end peita, siis saab iga inimene ise aru, et miski ei ole õige.

      “Enesearmastust oma eelnevast kogukama keha vastu pidevalt propageerides jääb mulje, et tegelikult on asjad väga vastupidi, lihtsalt on vaja saada juurde tunnustust ja õigustust oma lisakilodele.” – vau, kui ignorantne. Kas tahad öelda, et olen su arvates nii kogukas, et propageerin rasvumist? Mul ei ole KOGUKAS keha, vaid lõpuks ometi NORMAALNE keha. Ja ma räägin siin ju VÄGA selgelt moondunud kehapildist, kus naised väljaspool modellikeharaami tunnevad, et nad pole piisavad. Meedia ja sotsiaalmeedia mõjutusel on meie arusaam tervislikust kehast sixpack ja/või ilma igasuguse kõhuvoldita naine. Ja ma pakun oma lugejatele TÄPSELT seda, mida nad on palunud. Kuna antud teema on hetkel väga aktuaalne ja ma alles avan oma aastaid peidus hoitud külge, siis jah, ühte postitusse see ei mahu. Ja ma räägin keha teemadel veel sadu kordi. Kui sind see teema ei huvita, siis miks üldse lugema tulid? Või äkki ikka huvitab?

  7. Liis ütleb:

    Mäletan lapsepõlvest, kuidas alati kui kuhugi läksime siis ema alati närvitses peegli ees ja polnud kunagi rahul. Olen ise ka aastaid vaevelnud enda kehapildi nägemisega, isegi kui olin väga sale. Minu jaoks muutus natuke paremaks asi kui sain lapsed, kuigi sellega seoses muutus ka keha natukene suuremaks, aga kuidagi olen suutnud fookust muuta, oskan hinnata enda juures enamat kui kehakaalu, kuigi on päevi kus ma pole ühegi kehaosaga rahul 😁 tavaliselt järgneb see suurele stressile, siis avastan, ka end peegli eest närveldamast, kui kodust väljuma hakkan 😁 selleks puhuks on üks nipp ka, kui tead, et alati enne mingit üritust, endaga peegli ees rahul pole, planeeri aegamisi enda riietus ära mõnel päeval kui rohkem aega, näiteks siis kui saad rahulikult sättida ja vaadata milles end kõige paremini tunned :) siis talletub ka see hea tunne ja õigel päeval ehk näed ka end paremini :) ❤️

  8. Liis ütleb:

    Nii hästi kirjutatud, pean endale vist mõned laused lausa välja kirjutama ja igapäev meelde tuletama. Nii meeldis see lause, et sa pole väärt rohkem, kui võtad siin Maal vähem ruumi! Amen.Oled väärt naine, aitäh sulle!

  9. Kaisu ütleb:

    Sa oled lihtsalt super naine! Ja näed kordades naiselikum ja parem välja kui sellel 2017 aasta pildil!
    Mina armastasin ennast ja enda keha aastaid, ükskõik kas mu kaalunumber oli 53kg või 70kg. Kuid siis ma armusin, olles 20a vana ja olin suhtes 5 aastat inimesega kelle jaoks oli minu välimus oluline. Ma jälgisin igat ampsu mis mu suhu läks, ma käisin 5x nädalas trennis(mida ma väga kiiresti vihkama hakkasin sest ma ei suutnud seda enam nautida), ma läksin isegi välja tema valitud riietega et olla tema jaoks see kõige parem. Et ükski volt kuskilt välja ei paistaks või püksid sangasid ei tekitaks ja samal ajal oleksin ilus nukk kellega ringi käia. Ma pidin ennast maa alla häbenema kui päevade ajal kõht punnitas. Mul tuleb ainult selle mõeldes nutt kurku sest ma andsin kogu oma armastuse talle, isegi selle mis mul enda vastu oli.
    Ma suutsin sellest toksilisest suhtest välja astuda alles 2 kuud tagasi. Ja siis raskeks alles läks, sest ma pidin ju iseendaga leppima hakkama. Mu enesearmastus oli 0. Mis alles nüüd tasapisi hakkab tagasi tulema. Mul ei olnud mitte ühtegi unistust, sest ma alati täitsin tema omasid. Ma tundusid ennast nagu kummitus, seest täiesti tühi ja ei teadnud mida endaga peale hakata.
    Sa oled väga väga palju aidanud mind ennast uuesti leida ja iga päevaga ma tunnen et ma lepin iseendaga aina rohkem ära! Aitäh sulle et sa sellist teemat jagad ja näitad et me pole üksi 🙂

    • Liis ütleb:

      Nii kurb lugeda, saadan sulle palju armastust ja häid tundeid! Nii hea, et sellest suhtest vaba oled ja saad taas iseend leida!!

    • Paljas Porgand ütleb:

      Isssand kui ilus sa hingelt oled! Mul on nii kahju lugeda, et sinuga nii läks. Aga me valime endale kõik väljakutsed vastavuses oma võimetega. See oli sinu proovilepanek ja võimalus kasvada. Ja kuna väljusid sellest suhtest, siis läbid õppetundi imeliselt :) palju edu sel teekonnal!

  10. Mann ütleb:

    Go girl, sa oled imeline naine! :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga