Kas sul on söögisõltuvus?

merilin-taimre-blogi-söömishäire-toitumishäired-ülesöömine-liigsöömine-probleemid-stress-tervislik-toitumine-fresh-go-kuller

Sõltuvus on millestki olenemine. Miski, mis mõjutab otseselt meie elu. Aga kas me oleme sündinud sõltuvustega? Või oleme need endale tekitanud? Miks? Kuidas need tekivad? Kas tõesti toimeaine tõttu nagu suhkru-, nikotiini-, alkoholi- ja uimastisõltuvuse korral? Kas ka söömisest võib sõltuvus tekkida? Trennist? Tööst? Suhtest? Kuidas need ära tunda? Kuidas neile lõpp teha? Selles postituses kirjutan teile millestki, mida mõistsin alles hiljuti, kui töötasin läbi järjekordset peatükki eneseabikursusest “Tõeline Mina”.

 

Veebilehe sisu ei ole lubatud avalikustada, levitada või kasutada mistahes viisil ja kohas sh meedias ilma autori kirjaliku loata. Ka osaliste tekstide või tsitaatide avaldamise korral meedias tuleb küsida kirjalikku luba. Loa saamisel peab avalikustamisel säilima viide info algallikale va juhul kui ei ole kokkulepitud teisiti. Veebilehe sisu võib printida vaid isiklikuks kasutamiseks. Postitustes olev informatsioon on ainult informeerimise eesmärgil ning autor ei vastuta informatsiooni õigsuse eest. Tegemist ei ole meditsiiniliste soovitustega ning meditsiiniliste küsimustega tuleks alati pöörduda meditsiinitöötaja poole.

16 Comments

  1. Kris says:

    Aitäh et räägid avalikult ja nii siiralt oma probleemist! Mul küll mingit sõltuvust pole, aga südamevalu on ja ei teagi kas mu otsused on ikka õiged minu jaoks.

  2. […] Oleme rääkinud kakast, seksist, naise tupest, päevadest, nahahaigustest, depressioonist, toitumishäiretest, meestest. Aga räägime siis pornost ja masturbeerimisest […]

  3. Angelica says:

    Esimene samm sõltuvusest vabanemiseks peaks ikka olema sellest endale teadvustamine. Et midagi on valesti ning selle parandamiseks tuleb midagi ette võtta.
    Aga suur aitäh postituse eest! Mulle viimase aja postitused väga meeldivad. Olen sind jälginud juba Austraalia ajast ning nüüd on tõesti näha suurt arengut. Ja mõtlen selle all just vaimsemat poolt :) postitused on mõnusad ning sisukad, teemale on lähenetud hoopis teise nurga alt kui varasemalt.
    Umbes aasta-poolteist tagasi said palju negatiivseid kommentaare, et reklaami on liiga palju jne. Kuid näiteks selles postituses ei ole see enam üldse nii häiriv ja jätab just positiivse emotsiooni.
    Söögisõltuvust enda puhul nii väga tähdanud pole. Samuti olen oma kehaga alati rahul olnud. Välja arvatud mingi tiinekaaeg, kus tahtsin meeletult peenike olla kuid see läks kiirelt mööda.
    Olen samuti nüüd üle 2a Austraalias olnud ning minu meelest siin väga tervislik toitumine levinud pole. Mõni lisakilo on tulnud, enamasti kannikatesse ja jalgadesse ja umbes nädal tagasi hakkasin jälgima Erik Orgu kava. Lihtsalt, et teha tervislikemaid valikuid ja tekitada sellest harjumus. Aga NÜÜD ma tunnen, et pööran söögile liigset tähelepanu :D mōtlen kogu aeg, et järgmine söögikord ikka tervislik oleks jne. Eriti kuna liigun palju tööalaselt ringi ei ole mul alati võimalus kokata.
    Loodan, et varsti on tervislik toitumine minu üks harjumustest ning ei ole see nii painav enam. Ehk leian tasakaalu ka selles.
    Sulle aga soovin parimat ja saadan palju armastust ja rõõmu!
    Aitäh!

  4. Merilin says:

    Olen suht suur shokolaadi hammas. Kunagi elasin iga päev shokokaadiga. Vahel oli tunne et võisin terve leti ära süüa. Nii nagu ikka pahedega. Ja kuskilt kuulsin kunagi, et nt seoses just shokolaadi vajadus tuleb sellest, et inimesel puudub armsatatu armastuse tunne. Ta ei tunne, et tema kaaslane teda armastaks, nagu soovija soovib. Ja nagu sinagi oma postituses välja tõid, et söömine on emotsionaalsest vajadusest. Enda puhul olen isegi vahel seda tähendanud aga siis hakkasin analüüsima ennast ja kuidas teha suhet paremaks, sest terve ja armastust täis suhe on ikka kahepoolne. Ei saa oodata nagu printsess, et keegi mind armastaks, siis ma shokolaadi ei söö.
    Aga aitäh, et kirjutad teemadel, mis tegelikult ka on olulised ja ennast ka loos välja tood.

    Parimat

  5. E. says:

    Mina olen emotsionaalne sööja, olen seda olnud terve oma elu. Tunnistasin seda endale juba väga noorena aga ei tegelenud sellega kuna liikusin piisavalt ja see ei mõjunud mu kehale laastavalt, kuni hakkasin kontoris tööle ja kaal hakkas kiiresti tõusma. Peaaegu 4 aastat tagasi suutsin endale tekitada rutiini kus elasin kõik oma frustratsiooni ja stressi trennis välja. Tänu sellele ei kuritarvitanud toitu. Hetkel olen ennast leidnud ummikus kus ei ole motivatsiooni trenni jaoks ja ainult sööks kõike mis kätte saan. Eks pean ennast jälle sundima rutiini,et tekiks trenni harjumus ja suudaks süüa normaalselt. Olen ammu endale tunnistanud,et see jääb kogu eluks minuga ja et ainult mina ise saan ennast aidata ja muutuda,et ma ei sööks üle. Sul on väga vedanud Roometiga ja loodan,et Eestis on rohkem selliseid mehi.

  6. Maria says:

    Tänan, et tõstsid selle niivõrd vajaliku, terava teema. Olen ise selle käes juba tükk aega vaevelnud ning tunnen, et mida rohkem stressi on mu elus ning kui jätan enda tahaplaanile(mida on õppimise, töö, lapse, pere, kodu kõrvalt väga kerge teha kahjuks), siis see kohe lööbki välja. Siis tekibki surnud ring.. Sööd üle, tunned end veel halvemini pärast, ja siis algab kõik otsast peale.
    Tundub, et tänapäeval kõigi valikutega toit pole kunagi nii suur narkootikum olnud kui praegu.

  7. Laura says:

    Kas julged 100% väita et enam sellist emotsionaalset söömist ei esine? Oled lahti saanud ka sellistest hetkedest kus käib peast mõte läbi?
    Ma olen ise sama asjaga vaevelnud :S varasemalt rohkem, aga ka praegu esineb seda mingil määral. Ma ei teagi, kas sellisest söögisõltuvusest või üldse toitumishäirest saab üldse täiesti lahti saada või lihtsalt saab õppida seda ära tundma ja mitte sellele alluma? Selle protsessi sisse käib siis loomulikult ka enda sisse vaatamine ja analüüsimine, mis seda tekitab, et saaks järgmine kord teadlikult käituda kui selline olukord peaks tekkima. aga olgem ausad, isegi teadvustades jääb see probleem ju alati meiega?
    Oh see söögiteema on minu jaoks ka tugevamalt pildis kui sooviksin. Suuresti on see seotud trenni tegemisega ja kaalukaotusega kaasneva mõttelaadiga. Ma ei arva, et on tervislik kui iga toidukorraga käib peast läbi kui palju kaloreid see annab, aga just see juhtus. Ma ise seostan ka söömishoogude tekkimist ja söögisõltuvust väga tugevalt sellega. Kui öelda endale et näiteks kaneelisaiakesi ei tohiks pigem süüa, siis on just kaneelisaiakesed need mille poole pöördud kui on vaja emotsionaalset tuge ja probleemide eest põgeneda. See on siis juba toidu kuritarvitamine, mitte nautimine. Mingis mõttes muidugi teadlik söömine on kehale kasulik, sest on ikkagi oluline enda keha korralikult toita, aga selle varjukülg on enda piitsutamine iga kord kui mingi toit sellest soovituslikust toiteväärtusest erineb ja ma leian et see on tegelt emotsionaalselt üsna kurnav ja ebatervislik. Lõppude lõpuks ei tee üks saiake meid paksuks ja väikesed rõõmud peavad ellu jääma, isegi kui need on seotud toiduga. Maitsemeel on siiski imepärane asi :D Teoreetiliselt ma ju tean, et tähtis on kuulata oma keha- tunda, mis toidud energiatasemele pigem positiivselt mõjuvad ja mis pigem selle kahjuks toimivad. Reaalsuses aga…
    Mõtteainet sulle- ms arvad, kas tervislik toitumine ja teadlik toitumine käivad alati käsikäes? Või teeb teadlikult toidu valimine meile hoopis karuteene sellega et tekitab liigselt selle külge klammerdumist?

    • Siiri says:

      On võimalik 100% lahti saada ükskõik mis sõltuvusest, kui sisemiselt, vaimselt tegeleda selle asjaga alg punkti välja. Kust see probleem tuleb. Enamus meie probleeme saab alguse tundest, et meid ei armastata. Ja kui jõuda selle punktini mis ulatub üldjuhul väga varajasse lapsepõlve, et miks meil on tekkinud selline alateadlik tunne. See seal algpunktist alustades parandama hakata ja ühegi sõltuvust tekitava asja vastu kaob igasugune huvi.
      Kogetud ja läbi tehtud. 😊

  8. H says:

    Minul on ilmselt suhkrusõltuvus. Suhkru-ja igasuguse rämpsu, soolaste snäkkide jne. See on viimaste aastatega tekitanud ülekaalu. Olen elu jooksul proovinud sellest kümneid kordi lahti saada, süües neid ebavajalikke kuid meeldivaid asju lihtsalt vähem, proovides toitumiskavasid, kuid alati leian endale lubamas rohkem ja noh siis juba ongi pekkis. Vist kaasnes ka üleüldine söögierror/söömishäire, kus toit oligi elu. Samamoodi ilmselt stressist tingitud, aga üks hetk, just siin viimaste jõulude ajal sai nii palju igasugu asju söödud ja “elu nauditud”, et ma lihtsalt olin kuidagi nii disgusted by myself ja murdusin ja sain aru et ma söön nagu motherfucking hobune, näen seetõttu, et just viimastel 2018 kuudel olin ennast nö käest lasknud, vägagi “lõtv” välja. Õnneks oli mul kõrval sarnase asja läbi teinud õde, kes on läbi trial and errori leidnud endale meelepärase spordiala ja 5:2 viisi mille läbi sööb – nädala sees eeskujulikult, nädalavahetusel lubab endale veidi rohkem, nt batooni šokolaadi, küpsetab midagi vms. Tema muidugi on olnud eluaegne aktiivne ja sportlik inimene ja tal ei ole iial olnud kaaluga probleeme, lihtsalt söömisega polnud otseselt nii hea sõber aga sai sellele parajalt vara stopi. Seega sai mu õest minu mentor ja kuna ma talle ja üldse vist nö kõva häälega esimest korda välja ütlesin et mul on selline probleem ja I feel disgusting et ma ei suuda sellega ise üksi toime tulla, siis leidsingi, et aeg on sõltuvus tappa ja kujundada uued harjumused. Kuna suhkur jms rämps oli minu kõige suurem probleem, tundsin, et pean selle lihtsalt oma elust välja lülitama. Muidugi kartsin et noh nüüd jälle hakkan end piirama ja feilin, sest ma pole iial üle kolme päeva jõudnud sellega, aga täna on 11nes päev (asi algas siis kli∂eelikult 1. Jaanuaril, sest jõuluaeg on jõuluaeg) ja ma ei ole mitte kordagi isegi tahtnud suhkrut või rämpsu. Lisaks on keelatud fast food, karastusjoogid – joon vaid vett ja suhkru-magusainevabasid teesid. Ilmselt oleksin ka varem läbi higi ja pisarate selle ära teinud, aga seekord on mu mindset nii teine, ma mõtlesin välja reaalselt MIKS ma seda teen ja see ei saa olla lihtsalt “tahan parem välja näha ja 500 kilo kaotada” vaid just see eluviisi muutus, uued paremad harjumused ja seeläbi uus, söögiga harmoonilisemas suhtes mina. Ja kuna ma seda niiväga tahan, siis see seekord toimib. Ja kui mitte midagi sellist nö otseselt halba, suhkrust mitte süüa, siis peab ju sööma ka tervislikult ja ka see tuleb sel korral imehästi välja. Ma olen mindblown. Mu mõtted on nii positiivsed ja see on tõesti kõik peas lihtsalt nii kinni. Ma ei ole iial tundnud end rahulikumana ja kindlamana selle suhtes mida teen. Inimestele ilmselt sobivad erinevad meetodid, aga mind on sellel teel aidanud palju kaks inimest: Ats Loot ja Karin Larven (youtubes teevad videoid) oma suhtumisega toitu – kõike pmst võib, aga laveerid makrote järgi. Enne mind ahistas oma toidu kirjapanemine ja hommik-lõuna-õhtu kindlad söögikorrad, aga nt minul on hommikul raske süüa, kaks h pärast ärkamist söön õuna, aga nüüd on see kuidagi et vaadata ise milline õhtusöök siis valmistada, kas rohkem panustada süsivesikutele või valkudele või proteiinile. Oeh. Veel on nö vastu pidada 2. Veebruarini. Ja ma ei võta seda nii, et nüüd lähen mäkki lammutama või ostan kuhja kommi koju – EI. Aga siis on okei süüa ema küpsetatud kooki, juua vahel üks coca zero, praegu on kõigel ban peal, jäänud on marjad ja õunad ja soovi korral paar banaani nädalas, otseselt ei piira, lihtsalt ei taha et nüüd asendaksin valge suhkru / kahjuliku suhkru ka millegi nö paremaga praegu, kuid õunas on tohutult kasulikke aineid (armastan Granny Smithi hapusid ja koduseid taliõunu) ja banaan on hea toitev snäkk – kuigi kui hakkasin praegu mõtlema, polegi selle 11 päeva jooksul ühtegi banaani ka söönud. Muus osas jääb toitumine sama tervislikuks nagu selle siiani olen suutnud hoida (etteplaneeritud menüü + toidu koju tellimine) ja jään üles märkima asju, et näha mida miski täpselt sisaldab.

  9. kristiina says:

    ma sain suitsetamisest lahti nii, et proovisin juba suitaetamist maha jätta, aga vahel ikka isutas ja libastusin. ma hakkasin unes suitsetamist nägema, kui ma olin loobumas. aga unes tekkis peale suitsu niiii halb tunne, ma olin enda peale nii pahane, et kuidas sa nii endale tegid. ja tänu unenägudele ma olen suitsetamise täiesti maha jätnud, sest ma ei taha enda peale päriselus pahaseks saada. 😁

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Sellelt lehelt sisu kopeerimine keelatud.