Kaldusin ühest toitumishäirest teise

merilin-taimre-paljas-porgand-enese-armastus-blogi-postitus-toitumine-toidu-kaalumine-makrod-iifym-toitumishäired-anoreksia-buliimia-tervis

Õnn > kõhulihased

Antud postitusest on keelatud kasutada sisu ja pilte ilma autori kirjaliku nõusolekuta.

Näljutamine, anoreksia, buliimia, dieedid, ületreenimine, toitumiskavade järgimine, toidu kaalumine ja makrode lugemine, ülesöömishood, lõputud mõtted toidust. Mõned meist kuuluvad selle lõputu ahela ekstreemsemasse otsa, enamus jällegi sinna otsa, mis on saanud tänapäeval uueks normiks – kinnisidee kalorite ümber. Tänane jutt tuleb päris raske mulle, sest ma pole teile end kunagi varem toitumishäirete teemal niimoodi avanud nagu ma seda nüüd teha kavatsen. Teeme juttu ülemaailmsest HÄLBEST, mis on tabanud pea kõiki, kes püüavad kaalu alandada. Toit ei ole enam lihtsalt toit, vaid kalorid, mis teevad meid paksuks. Toidust on saanud meie vaenlane. Miks ma ütlen hälve? Sest hälve, selle otseses mõttes, on kõrvalekalle normist. Ja normaalne suhe toitu tähendab meelepärase head tunnet tekitava toidu söömist siis, kui kõht on tühi, ja lõpetamist siis, kui see on täis. Kuna kasutusel on aga termin toitumishäire, siis mugavuse mõttes jätkame sellega.

 

Mis on toitumishäire tegelikult?

Toitumishäireks loetakse haiglast suhtumist toitu, millega kaasneb ka häirunud mõtlemine toidu, kehakaalu ja oma väljanägemise osas. Et teada saada, mis siis kuulub toitumishäirete alla PÄRISELT ja mis mitte, on kõige kergem kasutada selleks välistamismeetodit ehk mis ei kuulu toitumishäirete hulka:

  1. Terve suhtumine toitu kui keha kütusesse, mis on vajalik elus püsimiseks, ning millest ei olene suhtumine oma kehasse ja võime seda armastada.

Ja nii lihtne see ongi! Toitumishäireteta inimene ei pea toitu kartma, toitu kaaluma, toidule pidevalt mõtlema, toitu piirama, toitu kahetsema ning toidu ümber panema oma elu keerlema. Seega kas mitte KÕIK, mis ei kuulu ülaltoodud punkti pole mitte vähem või rohkem häirunud suhe toiduga? Muidugi ei ole elu MITTE KUNAGI must-valge ja ma pean norijate nimel jälle välja tooma erandid nagu ekstreemsed haigused, talumatused, allergiad ning muidugi inimesed, kelle sport ja töö sellest sõltub (fitnessvõistlejad, sportlased jne). Kui sa tunned, et sina oma toitumiskava või dieediga antud postituse konteksti ei kuulu, siis olgu nii, sest mu eesmärk pole sulle tõestada, et sa oled söömishäirega. Jagan oma mõtteid sel teemal, mis puudutab eelkõige mind, ning sul pole vaja hakata end kommentaarides õigustama, sest ma ei ründa sind.

Siin kohal pani mind ka mõtlema, kas inimesed, kes kasutavad toitumiskavasid, et õppida normaalselt toituma ehk kasutavad seda kui üleminekuks vajalikku abivahendit, kannatavad ka mõneti toitumishäire all? Raske öelda. Sest ilmselgelt ei pea ma silmas, et kõik inimesed on nüüd haiged ja häirega, vaid pigem, et normaalsus on tänapäeva pildis nii kõrvale nihkunud. Kui võtta, et inimene peaks sünnipäraselt oskama toituda oma intuitsioonist, siis on tõepoolest suurem osa inimesi hälbega oma intuitsiooni järgida, sest enamik peavad ikkagi mingil perioodil oma elust teadlikult jälgima mida ja kui palju nad söövad. Ärge võtke seda minu poolt absoluutse tõena, vaid pigem mõtteavaldusena. Mis on minu jaoks tõsi, ei pruugi sinu jaoks olla. Ja tean omast kogemusest, et kui ma ajasin grammi ja minuti täpsusega toitumiskavas kirjutatut taga, siis ma poleks ka eales nõustunud kellegagi, kes julgeks väita, et mul on toitumishäire. Sest sel hetkel oli see minu jaoks NORM ja kaugel toitumishäirest. Kuigi tänasel päeval ma näen, et see oli kindlasti häiritud suhe toiduga.

 

Mis põhjustab toitumishäireid?

Toitumishäiret võib mõneti kõrvutada sõltuvusega (nii käsitlevad seda ka teadusuuringud). See on justkui kontrollimatu vajadus toidu ümber nagu alkoholismi puhul alkoholi ja narkomaania puhul narkootikumide ümber. Neil on meie ajule sama efekt. Nii nagu käivitab meie aju reward centerit kiitus, kompliment, oma keha eest hoolitsemine, trenn ja armastus, nii käivitavad seda ka narkootikumide, alkoholi ja toidu kuritarvitamine. Kui reward center on aktiveerunud, siis blokeerib aju ebameeldivate tunnete ja emotsioonide tundmise. Sealt ka teaduslik põhjus, miks armastus “pimestab”. Kõik sõltuvused on üles ehitatud endorfiinide vallandumisele, mis premeerib meie aju “hea tunde” neurotransmittereid. Endorfiinid summutavad meie valu taju ja ergutavad mõnu, luues nii ajutise, kuid võimsa, heaolu tunde.

Tavaliselt kasutatakse halbade tunnete blokeerimiseks ära loomulikemaid viise nagu jalutuskäik, kuum vann, kallimale muret kurtes ja tuge otsides või parimal juhul reaalselt probleemidega tegeledes. Kui aga hakatakse valu blokeerima sobimatul viisil ehk mingi aine kuritarvitamisel nagu alkohol, narkootikumid või toit, siis pikapeale saabki sellest sõltuvus. Aju oskab juba küsida seda “rohtu” valule, sest see on kiire leevendus. Pika peale vajab ta seda aga aina enam ja sellest sõltuvusest saab olema aina raskem vabaneda.

Pikemalt seletamata, pole sõltuvused tegelikult muud, kui meie aju põgenemistee valu käest. Sõltuvuse juured asuvad meil hingetasandil valukehades. Nii mõeldes, ei tunne me end enam sõltuvuse ees nii abituna. Jah, kui keegi või miski vajutab valukeha päästikule, siis röövib sõltuvus me vabaduse ise otsustada, kuid võti sellest vangikongist välja saamiseks on liigagi kättesaadav meile alati olnud – valukeha teadvustamine. Teadvusta momenti, mil sõltuvus tahab esile kerkida – järsk vajadus toidu (või vastupidi enda näljutamise), alkoholi, narkootikumide või ka suitsu järele.

Järgmine kord kui sind tabab see metsik vajadus, küsi endalt mida sa sel hetkel tunned? Kus sa koged valu või millega sa oma elus leppida ei suuda? Miks tahab su aju joosta suitsukatte järele ja seda valu sinus peita? Miks ei võta sa vastutust enda valukeha eest ning ei tegele sellega? Mida sa kardad? Mida su alateadvus sulle karjub, mida sa kuulda ei taha võtta? Kas ei oleks mitte aeg end tervendada ehk kogeda seda valu, mille eest sa põgeneda püüad? Ainult nii võtad sa vastutuse enda kätte ja avad võimaluse oma elu korda seada, ilma et sa peaksid läbi sõltuvuste ja häirete selle eest enam põgenema.

Kuigi iseendaga sügavamal tasandil tegelemine on VÄGA VALULIK ja pikk protsess, võib see tuua kaasa endaga rahuliku ja fulfilling elu, mis on täiesti vaba igasugustest välistest vajadusest. Sama protsess on väga kasulik ka neile, kes kannatavad depressiooni all (ei räägi kliinilisest depressioonist siinkohal). Olen ise mõlemat teed käinud ja olen väga hästi kursis, kui laastav see kõik on nii kannatanule kui kogu ta lähikonnale. Kuidas see võib süüa sind tasapisi täiesti ära, jättes mitte midagi sinu algsest olemusest alles. Kui sina või su lähedane kannatab toitumishäire, sõltuvuse või depressiooni küüsis, siis soovitan südamest pöörduda abi saamiseks professionaali poole ning tea, et paranemine ON VÕIMALIK, ja ära kunagi kaota lootust! Selle tõestuseks jagan ma teiega killukese oma loost…

 

Kuidas ma kukkusin ühest august teise?

Ma ei hakka siia oma elulugu toitumishäiretega päris kirjutama, sest sellest on varasemates postitustes ja ka mu raamatutes palju juttu olnud ning see läheks kohe väga pikaks. Kuid võib öelda, et alates nii umbes 16. eluaastast olen ma kannatanud toitumishäirete käes. Ja kuigi ma arvasin, et nendega sai lõpparve tehtud, kui ma seljatasin anoreksia, siis päris nii lihtne see polnud. Haigus vahetas vaid vormi…

Ma arvasin, et toitumishäirel ei peagi olema otsest põhjust. Noh, olete kuulnud küll: “Kui ma saavutan oma ideaalse keha, siis ma lõpetan!” Ma arvasin, et põhjus oli selles, milline mu keha välja näeb. Kuid kaugel sellest. Ma lõpetasin alakaalus ja arst ütles mulle, et kui ma ei hakka normaalselt sööma, siis võin ma tulevikus jääda lastetuks. See oli minu motivaator end tervendada. Ma küll seljatasin anoreksia, kuid mis edasi sai? Ma hakkasin kaalust aina juurde võtma. Ilmselgelt polnud ma paks, vaid pigem juba tervislikuma noore naise mõõtu, kuid hirm ülekaalulisuse ees tegi oma töö. Ja nii ma hakkasin kaloreid lugema. Algas see tagasihoidlikult, kuid lõppes grammi täpsusega kohvile mandlipiima valamise ning isegi lehtsalati kaalumisega. Ma kaalusin isegi KANEELI, mida puistasin oma pudrule. Asi läks nii hulluks, et ma ei suutnud enam väljas süüa. Toidukaal oli mul ALATI kaasas. Mitmel korral olin sunnitud isegi uue toidukaalu ostma, sest enda oma ununes koju ja ma ei saanud lubada toidu mitte kaalumist. Kuidas ma siis tean palju ma süüa tohin, ilma et ma paksuks läheksin?!

Kuid mida ei juhtunud? Makrode täpsusega toitumine ei toonud mulle “ideaalvormi”. Ma olin ikkagi n-ö “pehme”… Ometi ma ju treenisin nii palju ja ajasin iga kilokalorit taga?! Mu toit oli alati täisväärtuslik ja sõin täpselt siis kui toitumiskava ette nägi! Lõin mitmeid kordi käega ja hing karjus vabaduse järele, kuid ikka ja jälle leidsin ma end seda sinist “MyFitnessPal” nuppu avaekraanil vajutamas ja toitu sisse logimas. Kas te kujutate ette, mis tunne on tunda rahulolu, kui su ettenähtud makrod on spot-on? Millist haiglast endorfiinide laengut see pakub? Kas te kujutate ette, mis tunne on näha äpis päeva lõpuks, et sul on veel 90 kcal võimalik tarbida, mis tähendab, et sa võid endale lubada ampsu seda kooki, mida kõik teised naudivad südamest, mõtlemata üldse kaloritele? Ma olin justkui MyFitnessPal-ohoolik, kes teadis, kuidas see ta vaimset tervist kahjustab, kuid ei suuda enam lõpetada. See saatis mulle isegi teavitusi: “Sa pole oma hommikusööki loginud! Stay on track!“, tekitades minus eriti halva tunde. Ma olen korduvalt seda uninstallinud ja siis uuesti installinud.

Kas teate, mis tunne on iga hommik end pärast pissimist (ja parimal juhul kakamist) enne veelonksu kaaluda, et näha seda 100 grammi madalamat kaalunumbrit, justkui see üldse muudaks midagi meie kehas, sest me oleme suuremas osas vesi… Seda õõvastavat meeleheidet kogeda, kui kaalunumber on hoopis paarsada grammi kõrgem, kuigi nägid kurja vaeva, et mitte seda šokolaadikommi süüa, mida töökaaslane sulle pakkus, ning käisid need 10 korrust treppe jala, et ikka rohkem kaloreid põletada?! Kas see siis on TERVE inimene? Ja enamus naisi on seda vähemalt korra elus kogenud… Ja, kurat võtaks, kui paljud on tänaseni selles lõksus?

Minu jaoks lõppes asi eriti kurjalt, kui ma võtsin vastu otsuse osaleda bikiinifitnessi võistlustel. Minu haiglasest makrode lugemisest sai veel süvenenum toitumishäire. Ma käisin igal pool ainult oma toiduga. Minu mälestused suvegrillimistest sõpradega on kõige eredamad sellest, kuidas ma neid kadedusega vaatasin söömas, mida hing ihaldab. Kuidas nad jõid külma limonaadi või kihisevat siidrit, millest ma ei tohtinud mõelda ka mitte. Pärast sauna, kui teised sõid jäätist, mis põhjustas mulle nii palju valu… Ma mäletan ainult seda viha, mis minu sees oli, et mulle on justkui kõik keelatud… See oli TÄPSELT sama tunne, mis oli anoreksiaga. Sa justkui naudid seda valu, et sina “ei tohi” süüa, sest sa karistad end oma keha pärast. “Ma pole piisavalt peenike, seega ma pean kannatama.” Ja sa loodad nii siiralt, et keegi mõistaks sind. Et keegi oleks sulle toeks ja annaks sulle armastust, mida sa iseendale pakkuda ei suuda, kuid nii väga vajad. Sest, noh, sa lihtsalt ei oskagi end armastada.

Bikiiniprepi lõpupoole läks asi nii hulluks, et mul tekkisid ülesöömishood. Kui ma olin üksi kodus ja nälg oli kallal ning mul oli näiteks kolme päeva hommikupuder ette valmistatud, siis ma ei suutnud piirduda ühe portsjoniga. Ma lubasin endale näiteks ühe ampsu homsest pudrust veel… ja veel ühe… ja veel ühe, kuni ma märkasin, et olin söönud ka homse pudru ära. See SÜÜTUNNE, mis minus kerkis oli nii suur! Hääl mu peas ütles, et ma võtan nüüd kaalust juurde ja mu bikiiniprep on rikutud. “Ma pean jooksma trenni või jätma järgmise toidukorra vahele!”, karjus toitumishäire mu peas. Ma võisin prepi lõpuks süüa ainult u 1300 kalorit, kuigi ma tegin veel julmalt trenni ka. Ma tundsin end täielikult läbikukkununa, sest tundsin toitumishäire tagasi hiilimist, ja ma palvetasin, et see kõik juba läbi oleks.

merilin-taimre-paljas-porgand-enese-armastus-blogi-postitus-toitumine-toidu-kaalumine-makrod-iifym-toitumishäired-anoreksia-buliimia-tervis

Kui ma piirasin end pidevalt, siis lõppes see ülesöömishooga.

 

Kas sa ikka tõesti armastad end?

Japp, toitumishäired polnud minus aastate jooksul kuhugi kadunud. Nad järgnesid mulle kõik see aeg, maskeering oli veidi teine lihtsalt. Sest ükskõik mis sõltuvusega on tegu, nad ei teki millestki väljaspool asetsevast, nad võtavad vormi, et täita auku meie sees. Ja kuni sa ei täida seda ise, täidab selle miski muu. Palun ärme mõtle vasakule, haha! Ütleb Merru, kes ise hakkas vasakule mõtlema…

Mis oli minu valukeha? Enesearmastuse puudumine. Ma polnud kunagi õppinud end armastama, vähemalt tingimusteta mitte. Ma arvasin alati, et ma armastan end. Ma ju isegi kirjutasin selle kohta blogipostituse, teadmata, et see oli tühipaljas tingimuslik armastus. Ja nii paljud vanemad ja targemad naised kommenteerisid, et nende arvates ma ei armasta end. See ajas mind marru, sest sisimas ma teadsin, et see on tõsi. Kuid ma siiski ei mõistnud, miks nad nii arvavad? Täna ma tean vastust – ma ei armastanudki iseennast, vaid oma kõhulihaseid. Ma armastasin end vaid siis, kui ma olin heas, kohati lausa ideaalses vormis. Ja ülejäänud aja ma sisendasin endale, et ma olen õnnelik siis, kui ma selle vormi saavutan.

Nii nagu olin mina pime, olid ka teised. Ma treenisin iga hommik tühja kõhuga, jälgisin iga kalorit ning hoidusin sotsiaalsetest üritustest, et mitte oma “dieedist” kõrvale kalduda. Ma lasin mingil kaval öelda mulle millal ja mida süüa ning karistasin end, kui kõrvale kaldusin. Ma kahetsesin igat magustoitu ja ma sain vihaseks inimeste peale, kes endale kõike lubasid, sest ma olin sügaval sisimas kade nende peale. Minus valitses tühjus, kurbus ja kibestumus, kuid väliselt paistsin teistele õnnelik, end armastav, parimas vormis ja tervislik. See oli reaalselt see, mida TEISED nägid.

Tänapäeva suhtumine, hea füüsiline vorm = enesearmastus ja hea tervis, on nii fucked up! Me usume, et üks kindel vorm tähendab kõigi puhul sama. Kuna ma olin kõhulihastega ja mul polnud pekki kuskil, siis inimesed kommenteerisid pidevalt:

  • “Ma hindan su sihikindlust!” Minu reaalsus: Mu tegelik siht oli armastada iseennast, mida ei saavutanud ma ka “parimas” vormis!
  • “Sa oled nii tervislik ja toitud nii hästi!” Minu reaalsus: Ma olin pidevalt näljane ja unistasin järgmisest toidukorrast.
  • “Sa oled nii ilus ja seksikas!” Minu reaalsus: Ma ei tundnud, et ma olen kunagi piisavalt vormis.
  • “Sa oled nii tubli, et nii palju trenni teed!” Minu reaalsus: Ma hakkasin trenni vihkama, sest mul polnud selleks enam ei jõudu ega energiat.
  • “Vau, sa oled nii palju alla võtnud! Näed fantastiline välja!” Minu reaalsus: Ma pidin selle nimel nälgima ja olema oma keha vastu väga mitte-armastav.
  • “Ma soovin, et mul oleks sinu keha!” Minu reaalsus: Ma soovin, et keegi ei peaks sellist põrgut taluma nagu mina.
  • “Sa hoolitsed enda eest nii hästi!” Minu reaalsus: Ma ei hoolitse enda eest üldse. Vastupidi, ma hävitan end.

Seda sama kirjutasid mulle ka paljud naised pärast üle-eelmist blogipostitust. Mulle räägiti oma toitumishäiretest, mis tekkisid pärast õelaid kommentaare nende keha kohta (kuigi oldi isegi normaalkaalus). Seejärel suudeti ebatervislikult ja läbi enesevihkamise võtta kaalust palju alla ning inimesed kiitsid seda takka: “Sa oled lõpuks oma toitumise korda saanud!”, “Vau, sa oled hakanud trennis käima?”, “Sa näed fantastiline välja!”. Mis maailmas me elame? Kui pealiskaudne! Kas keegi kunagi tunneb huvi, miks keegi on alla võtnud? Kas keegi kunagi mõtleb, et alakaalus keha ehk ei ole tervislik? Kas võiks juba saabuda aeg, kus inimene täheldaks hoopis: “Vau, sa oled lõpetanud dieeditamise ja oled nõus meiega koos väljas sööma? See on ülitore!”, “Sa ei põe enam oma keha pärast ja ma näen, et aktsepteerid end igas vormis. Ma olen su üle uhke!” vms…

Kas sa armastad ainult seda vormis keha, mida sa praegu peeglist näed? Või armastad sa ennast ka siis, kui sul on pärast lapse sündi venitusarmid? Ka siis, kui sa enam ei jõua trenni ja võtad kaalus juurde? Ka siis, kui sa pidevalt ei planeeri oma toidukordi, vaid naudid elu täiel rinnal, muretsemata kaalunumbri pärast? Kas sa armastad end ka siis, kui sa pole enda jaoks kergesti armastatav? Selles on küsimus…

merilin-taimre-paljas-porgand-enese-armastus-blogi-postitus-toitumine-toidu-kaalumine-makrod-iifym-toitumishäired-anoreksia-buliimia-tervis

Õnn > kõhulihased

Head aega dieedid, toitumiskavad, trennikavad, makrod, kalorid, enda ja toidu kaalumised, enda võrdlemine teistega, oma keha häbenemine! Mina aktsepteerisin oma keha sellisena nagu ta on ALLES NÜÜD aastal 2020, olles sõdinud sellega 10 aastat. Seda on niiii kurb tunnistada, sest miks ometi panin ma oma elu kõige ilusamad aastad riiulile ootama päeva, mil ma olen ideaalkaalus, et ma saaksin end alles siis nautida? Miks ma uskusin, et mu keha määrab mu õnne, mitte see, kes MINA olen. Ma ju olen rohkem kui mu keha. Ja ma pole kunagi olnud õnnelikum kui täna, mil mul on väike pekk siin ja seal. Ma ei märka seda enam ja ma ei obsessi enam selle üle! Ma olen tervislik, õnnelik, tugev, end väärtustav ja fantastiline indiviid selles kehas, mis mulle on antud, et nautida seda, mis elul mulle pakkuda on!

Ma planeerisin selle postitusega kirjutada veel pikalt toitumiskavadest, kalorite lugemisest, intuitiivsest toitumisest jms, aga mu sissejuhatus digimuutus eraldiseisvaks postituseks. Et teid mitte üle koormata, siis jätan teid nende sügavate ja valusate mõtetega, et saaksite vaadata kriitilise pilguga ka enda sisse. Järgmises postituses räägin ma toitumiskavade pahupoolest ning kuidas ma leidsin õnne intuitiivse toitumisega!

31 Kommentaari

  1. […] Kehapilt ei ole mitte ainult see, mis peeglist vastu vahib. See hõlmab endast ka mälestusi, eeldusi ja üldistusi meie kehast. Missugune meie keha on olnud, missugune ta on ja missugune ta peaks olema. Ühiskond, meedia ja popkultuur vormivad seda pilti pidevalt. Pidevad pildid valitud kehatüüpidest loovad meie silmis ebaloomuliku üldistuse sellest, missugune on üks “normaalne” pidistamist väärt keha. See tekitab väga paljudes (ka sama kehatüübiga inimestes, kelle minapilt on moonutatud) pidevat ebamugavus- ja häbitunnet oma keha suhtes. See on alus vajaduseks hakata kontrollima oma kehakaalu läbi toitumise ja trenni. Väga suurel osal inimestest, kes ei saavuta soovitud tulemusi, areneb välja toitumishäire. […]

  2. […] pikk lugu toitumishäiretest kalorite lugemiseni ja tagasi toitumishäireteni sai lahti kirjutatud eelmises postituses. Nüüd räägime, kuidas ma samm-sammult jõudsin intuitiivse toitumiseni ehk oma keha tundma […]

  3. Kiisu ütleb:

    Vaatasin just su vanades postitustes su mõõte ja kaalu. Huvipärast küsin, mis vahe tuleb praeguste mõõtudega? Pikkust vaatasin ka, et sul erinevalt märgitud. Praegu näed sa väga kena ja naiselik välja, kaalutõus mis toimunud, sobib sulle väga hästi!

  4. D. ütleb:

    Aitäh sulle, et kirjutad sellest, nii palju selles postituses tuli tuttav ette. Ma olen põhimõtteliselt terve elu söömishäiretega kimpus olnud. Algas lapsepõlvest, kus mu ema ja treenerid pidasid pidevalt vajalikuks mulle mõista anda, et ma ei ole nii peenike kui võiksin – tegelesin tantsu ja iluvõimlemisega, kus teadagi on söömishäired väga levinud. Ma ei ole kunagi olnud ülekaalus ning tagasi mõeldes ma olen lihtsalt nii vihane, et sellest mulle terve elu kestev jama kaasa on tulnud. Olen alates 14ea olnud tsüklis, kus kõigepealt näljutan ennast või paastun, mis viib lõpuks ülesöömiseni, mis viib jälle nälgimiseni kuna ma ei suuda oma kehas olla sellisena nagu ta on, ja jälle ülesöömiseni ja nii edasi. Praegu üritan väga õppida “mõõdukalt” ning tervislikult toituma ja mõistuse piirides trenni tegema, aga seda on nii raske teha, sest ma ei aktsepteeri oma keha täielikult ning tung äärmusesse kalduda on koguaeg olemas. Mul on hea meel, et sa oled sellest välja tulnud või tulemas ning loodan, et jõuan ka kunagi nii kaugele.

    • Paljas Porgand ütleb:

      Apppiiii. Nii kurb milliseid traumasid meile varakult juba põhjustatakse. Mis jäävad meiega kogu eluks, kui me nendega just koguaeg ei tegele. :(

  5. Mir. ütleb:

    Enesearmastuse harjutus: mõtle, et sinu juures on hoida üks väike imearmas laps. Sinu töö on talle mõelda menüü ja teha süüa. Mida pakuksid? Midagi tervislikku ja maitsvat eksole. Kas keelaksid tal homme süüa kui ta sõi täna kaks pudruportsu? (Ülesööjatele: kas pakuksid talle suurtes kogustes rämpstoitu?) Ei eksole. Aga sinu sees ongi väike laps, kes vajab hoolitsust ja armastust. Iseendaga käitume me tihti nii halvasti nagu me mitte eales ei kohtleks teisi inimesi. Näiteks ka mõtted meie peas enda kohta – kas kujutaksite ette, et ütleksite oma sõbrannale nii halvasti nagu ütled mõttes endale (sa oled rõve, paks, kohe lähed paksuks, sa ei vääri seda jne jne) Nope!

  6. MS ütleb:

    Ei teagi, kust alustada. Olen ka terve elu arvanud, et olen kerges ülekaalus nt gümnaasiumi lõpetades olin 58kg kerge ja 164 cm lühike :) arvasin, et olen paks. Loll mina. Praegu annaks saba ja sarved, et selline kaalunumber oleks :D aga klassivennad ja ka vanaemad ikka rõhutasid, et ma pole nii peenike, kui mu õed. Nemad kaalusid 50 ja on sama pikad. Alates sealt olen alati arvanud, et olen mitte päris paks, aga vormist väljas. Õnneks ei piiranud ennast toiduga, vaid sõin nagu sööma peab. Ometi olin õdedest kaalukam. Praegu olen leppinud, et ju neil ema geenid ja mina sain isa omad. Igatahes võtsin iga aasta umbes 2 kg juurde. Mind ennast tookord see ei härinunud, sest ma teadsin, et õhtune snäkitamine pluss magus head nahka ei too, aga samas ei suutnud lõpetada. Pärast esimese lapse sündi olin ligi 75. Vot siis tundsin ennast küll halvasti, nii peegelpildis kui ka tervise mõttes. Pöördusin toitumisnõustaja poole. Tema antud soovitustega võtsin pea 13 kg alla. Sama oli teise lapsega. Siis tegin Orgu kava ja läks 10 kg. Kolmanda lapsega ei aidanud ei Orgu ega Fitlap. Ma tundsin, et mu keha pole minu oma. Ei oska seda muud moodi seletada. Läksin lõpuks perearsti juurde, tegime hunnik vereproove ja avastati kilpnäärme alatalitus. Sain rohud peale ja tundsin, et sain oma keha tagasi. Ainult kaal oli ikka seal +70. Kaks aastat tagasi leidsin omale trenni, kus sai käia koos beebiga. Ma pole kunagi trenniinimene olnud, aga ma armastan nüüd trennis käimist :) mul on super treener. Kui me oleme kaalust rääkinud, siis ta ütleb mulle alati, et tähtis ei ole number vaid enesetunne. Vahepeal sai proovitud jälle Fitlapi ja Orgut, aga tundsin, et need ahistavad. Usun, et ka mul on kergemat sorti kõrvalkalle toiduga, sest kui ma patustan magusaga v söön rasvasemat toitu( mitte hessi ega mäkki), siis tunnen ennast halvasti ja olen pahane enda peale. Kuigi tegelikult ei peaks. Kolme lapse emana püüan juba laste pärast palju tervislikumalt kodust menüüd hoida ja enamasti mul õnnestub, aga pean jätma enda piinamise, et mu kaal ei lange, samas cm on vähenenud, riided istuvad palju paremini seljas, sõbrad tunnustavad. Ma ei kaalu ennast enam juba ammu. Lõppude lõpuks on kõige olulisem see, kuidas ma end tunnen ja et trennis käimise eesmärk pole kaalu langus, vaid hea enesetunne ning trimmiv keha on ainult boonus:) oiih nüüd sai pikk jutt. Ei oskagi muud öelda, et tuleb lihtsalt endaga palju tööd teha ja mõtlemine korda saada, vajadusel kõrvalist abi otsida nõustamise näol . Aga tean, kui raske see on. Palju lihtsam on end piitsutada. Tänu sellele postitusele tundud sa nagu tavaline naine ja seda kõige paremas mõttes.

  7. tigemees ütleb:

    Kui kursis sa oled Wildfiti nö. elustiiliga, mis mindvalley suure sooja vastuvõtu saanud?

  8. T ütleb:

    Sa oleks nagu mu hingesugulane :) Ma tean täpselt, mida sa tunned, kui reaalselt iga söödud amps toob süümepiinad ja lisakilod, aga proovin ka endaga vabamalt võtta.

  9. K ütleb:

    Kahjuks tean täpselt neid tundeid, kõik need grammi pealt kaalumisega, kahetsemised, peale koogi söömist tunde rattaga sõitmist ja jne. Minul oli korralik ülekaal, mille sain alla tänu mega trennile ja iga söögipala kaalumisele , mis nüüd on kõik tagasi peale lapsi. Aga nüüd ei saa ma enam omale lubada ainult söömist ja sellele mõtlemist, nüüd on lapsed , kes vajavad päev läbi tähelepanu ja tegelemist. Ja see stressisöömine, kohutav. Aga ma ei suuda enam kunagi vist seda toidu kaalumist teha, sest see tekitab juba mõeldes sellist masendust. Hakkasin eelmine nädal uurima toitumishäiretest, sundsöömisest. Ja praegu juba proovin enne millegi suhu pistmist mõelda, kas ma tahan ikka seda, kas mul üldse on kõht tühi. Ja enamus aega ei ole kõht tühi. Ma loodan nii ennast tundma õppida ja ennast usaldama hakkama, sest see toidu kaalumine ei saa kesta eluaeg. Aga enda kuulamine ja usaldamine, see tundub, et võiks nagu õige asi olla. Ootan uusi postitusi sel teemal

    • Paljas Porgand ütleb:

      Vapustav! Ma olen nii uhke Su üle, et ise selleni jõudsid. See ongi viis, kuidas ennast ARMASTAVALT mitte vihkavalt kaalu alandada ja toiduga suhteid tervendada. Ma soovin sulle palju edu sel teekonnal.

      Järgmine postitus on sel juhul Sinu jaoks — intuitiivne toitumine.

  10. K. Di ütleb:

    Mind paneb ikka imestama, kust tuleb see leppimatus iseendaga ja enese mittearmastamine. Tihtipeale on selle, st valukeha, juured hoopis lapsepõlves. Nt kuidas ema-isa meiega käitusid või milline oli meie staatus peres lapsena (nt pere keskmine peab end alati tõestama, ema ja tütar “võistlevad” isa tähelepanu nimel vms). Soovitan lugeda P. Mellody raamatut “Kaassõltuvus”, annab hea ülevaate sõltuvuskäitumise (sh mitte ainult suhte- või alkoholisõltuvus) kujunemise juurtest. Et elada teisiti, tuleb kaevuda sügavale enda sisse ja julgeda seista silmitsi oma deemonitega. Jätkuvat julgust!

    • Paljas Porgand ütleb:

      Usun ka, et enamik traumasid tuleneb lapsepõlvest. Ja need on nii sügavale meisse juurdunud, et nendega tegelemine on ikka RÄNK töö.

  11. Iivi ütleb:

    Oeh, mul oleks niii palju sel teemal kaasa rääkida, aga mu sõrmed läheksid villi. Ühesõnaga, mina ka alates 16. eluaastast toitumishäiretega kimpus, hetkel olen 32, vahepeal olin 7a ka terve, kuniks lapse sünniga kukkusin jälle auku – vaja ju beebikilod kaotada!!! Ja ree peale pole siiani saanud. Totally feel you. Muah! Tahaks sellest passdt lihtsalt vabaks saada!

  12. Kats ütleb:

    Loen seda postitust ja nii mitmeski asjas saan kahjuks samastuda.
    Jälgin ka juba mitu aastat kaloreid. Üldiselt väljas söömisi väldin, sest mõte liigub kohe selleni, et see üks väljas söödud toidukord rikub kõik ära. Ja kui lähenesid jõulud, reisid, siis ka minu suurim hirm oli, et ma söön liiga palju kaloreid ja paisun nagu pärmitaigen.
    Olen pea aasta ühe treeneriga treeninud ning tema tasapisi tõstis mu kalorid 2700-2800 vahele, seda siis põhjusel, et mul oli aastaid nädalas mitu korda ülesöömishood, kus võisin samuti ohtralt toitu korraga süüa nagu postituseski toodud.
    Vahepeal muutus asi natuke paremaks, kuid hetkel jälle vähemalt kord nädalas juhtub see, kus nt ühest kommist saab päeva jooksul/õhtul ohtralt üleliigseid kaloreid. Ise tahaksin sellest vabaneda, aga mitte kohe ei saa sellest jagu.
    Olen juba ka arstidelt abi otsinud, aga siiani tulutult. Vahel tekib tunne, et ma olengi siin oma kalorite ja ülesöömiste lõksus. Ning kui tulla enesearmastuseni, siis see on null. Üritan, mis ma üritan, aga ei toimi see asi. Ning ise peagi 30 ja ei suuda asja mõistusega võtta.

    • Paljas Porgand ütleb:

      See ongi raske. Aga alla ei tohi anda, sest muidu nullid igasuguse paranemise võimaluse. Pea püsti ja pane edasi. Nagu näed, siis läks ka mul 10 aastat.

  13. Iti ütleb:

    Kalorite lugemine, fasting, toitumiskavad, treening jne on kõik tööriistad ja neutraalsed meetodid. Sõltub, kuidas me antud meetodeid tõlgendame ja mis eesmärgil me neid kasutatame. Enamasti on selleks kaalukaotus. Tööriistade kasutamiseks on vajalikud oskused ja teadmised. Kirvega saab ka näpud maha lüüa, kui ei oska kirvest õigesti käsitleda. Teiseks on mõtteviis(mindset) valitud tööriista suhtes. Tihti kaldutakse äärmusesse ning ollakse strict/obsessive, millest kujunebki välja häire. Enamasti tüüp A inimesed (nagu mina), kes on kohusetundlikud, täpsed, kõik peab olema täiuslik. Kolmandaks on piiramine. Toidu piiramine ei ole jätkusuutlik. Me ei saa eluaeg elada defitsiidis. Piiramine on peamine alus toitumishäireks.

    Olen kogenud erinevaid kergemaid häirete vorme. Olen piiranud toitumist paastumise ja süsivesikute arvelt, clean eating, ortoteksia, suhkru ja gluteiini kartus, treeningute kuritarvitamine. Mu suhtumine oli piirav ja kasutasin tööriista valesti. Ma ei kuulanud oma keha, olin liiga obsessive ja jäik. “Kõik või mittemidagi” suhtumisega. Tagajärjeks olid toitumishäire ja terviseprobleemid, millega tegelesin mitu aastat.
    Teisalt olen MyfitnessPal’i kasutanud. Mu eesmärk ei olnud kaalulangus, sõin mida soovisin ja millal soovisin, ei jälginud makrosid 100%, kalorid varieerusid päeviti 2600-3000 +kcal. Jah, on oht samuti sellesse kinni jääda. Siis lihtsalt tuleb endaga ausaks jääda, ja küsida miks ma seda teen? Kas see teenib mind? Mu mindset oli teine – vaba ja voolav, ma ei kuritarvitanud seda enda jaoks.

    Kokkuvõttes on kõik kinni mõtteviisis ja kuidas me mingit tööriista kasutame. Kui anda kätte oskamatule ja teadmatule tööriistad, on tagajärjed kurvad. Miks me häirete küüsi langeme on täpselt see millest Merilin kirjutas. Teadlikkuse ja enesearmastuse puudumine. Mul on siiralt hea meel, et Merilin on jõudnud punkti, kus ta aktsepteerib end 100%. Ise olen rahu saavutanud oma keha, toidu ja treeningute osas, kuid täieliku 100% enesearmastuseni vist ei ole jõudnud. Mingi hirm on veel olemas, et “mis siis kui..” Seega töö iseendaga jätkub..

    • Paljas Porgand ütleb:

      Täiesti nõus. Seda võib kõrvutada ka to-do-listi tegemisega. See on abivahend, et jõuda punktist A punkti B. Kuid küsimus jääb, et kas millegi saavutamiseks to-do-listi vajamine tähendab, et meil on nt sihikindluse hälve, liigne hajameelsus, demotiveeritus jms? Täiega põnev teema mu jaoks :) Tahaks sel teemal mingit analüüsivat raamatut lugeda.

      Ma ei ütleks 100%. Usun, et 100% enesearmastuseni eluaja jooksul jõuavad vähesed. Ma samuti leian koguaeg kohti, kus endaga veel tööd teha. Võin küll öelda, et ma olen ÖÕPUKS teinud suure hüppe sel enesearmastuse skaalal, kuid kohal ei ole ma kindlasti. Töö iseendaga jätkub ka minul :)

  14. Mari-Liis ütleb:

    Leidsin aasta tagasi ühe kalendermärkmiku, kuhu olin kirjutanud niii tihto, oii kui tihti, et nt 09.09 söõ ainult õuna, kuna 08.09 sõid kommi v siis hullem variant, et 09 09 joo vaid klaas keefirit, sest sõid eelmistel päevadel “liiga palju”..
    Ma, käsi südamel, tunnistan, et nutsin mitu tundi.. Nutsin sellepärast, et meenus , miks ma nii endAst kirjutasin..Nutsin,sest keeegi ei märganud, et end niimoodi uuesti piirasin…
    Nutsin, sest ma tegin oma kehale nii palju jäädavalt viga oma häiretega..Nutsin, sest keegi ei ulatanud kätt v ei küsinud minu käest, mis toimub su kehaga. Ja kõige enam nii aastake tagasi nutsin, sest ikka veel mäletasin, kui “hea tunne” oli, kui suutsin endale üles märgitud lollustest kinni pidada.
    Õnneks, ptuiotui, enam nii ei ole pärast lapse saamist mõelnud. Naljaga patsutan kõhtu ja ütlen ikka oma mehele, et ma nii pehmeke aga iial enam ei näljuta, karista end nagu aastaid tagasi .
    See nii kurb, et ca 15-20a tagasi ei olnud väga räägitud teema toitumishäired ja palju jäi märkamata.. paljud jäidki abita..
    NII kurb, et oled paks/vaal/pekine on kerged tulemA üle kaaslaste huulte..
    Laske olla inimestel sellised nagu on ja rääkigem muudel teemadel.
    Armastusr, päikest

    • Paljas Porgand ütleb:

      Issand, kui kohutav. Olen ka endale kunagi andnud lubadusi ja kirjutan need üles, et ma homme ei söö. Või ma ei söö enne kui ma olen kaotanud 1 kg vms :S

      Emaks saamine teeb imesid! Parimat sulle xo

  15. D ütleb:

    Nii head ja vajalikud postitused tulevad järjest. 😌👍🏻

  16. E ütleb:

    Kunagi sa ei meeldinud mulle, sest olles ise täpselt samas seisus, tundusid sina alati see, kes on maailma parimas vormis, armastad trenni, toitud tervislikult jne ja see tekitas meeeletult kadedust, vaatasin ja mõtlesin, et oleks see vaid mina.. Kannatan ma tegelikult toitumishäirete all siiamaani – samuti MyfitnessPal, kalorite lugemine, trenni tegemine, hirm paksuks minemise eest… Nii kopp on ees aga vot ei saa oma hirmudest lahti..
    Tunnustan sind ja arvan, et paned väga paljud eesti naised teistmoodi mõtlema ja tood nad ideaali illusioonidest välja. Aitäh sulle!

    • Paljas Porgand ütleb:

      Ja nii ongi! Me kõik vaatame teisi nii, et miks tal see nii kergelt tuleb? Oleks mul vaid tema keha jne. Teadmata üldse, mida see inimene peab selleks tegema ja läbi elama :( Ma ka loodan seda siiralt!

  17. Janne Hiielaid ütleb:

    Ma olen siiralt tänulik nende teemade üle, võin lugeda su postitusi lõputult. See teema puudutab suurt hulka naisi. Su mõtted on nii siirad, ausad ja puhtad. 💜💜

  18. E ütleb:

    🙏🙏🙏🙏 nii õige.

  19. Aivi ütleb:

    Tunnustan sind ja olen ise seal lõksus edasi…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga